Colleen McCullough

Colleen Margaretta McCullough (1. juuni 1937, Wellington, Uus-Lõuna-Wales, Austraalia – 29. jaanuar 2015 Burnt Pine, Norfolk) oli Austraalia neuroloog ja kirjanik. Tema tuntuim teos on "Ogalinnud" ("Thorn Birds"), mis on ilmunud eesti keeles Urmas Rattuse tõlkes 1994 ja 1999, samuti on teosest tehtud telesari. Eesti keeles on ilmunud ka McCulloughi raamatud "Sündsusetu kirg" (tõlkinud Vilma Jürisalu, Tallinn: Ersen, 1999), "Tim" (tõlkinud Juhan Habicht, Tallinn: Ersen, 2000) ja "Usk kolmandasse aastatuhandesse" (tõlkinud Liina Pukk, Tallinn: Ersen 2002)

Intervjuud

• Meie pere oli vaene valge rämps. Isa oli Iirimaalt Ulsterist pärit, lõikas suhkruroogu ja oli igavene hale kuju. Ema abiellus temaga, et oma perekonna küüsist pääseda. Isa abiellus emaga, sest ta tahtis endale orja. Nad vihkasid teineteist algusest peale.
• ["Ogalindude" peategelase kohta, kelle prototüübiks oli McCulloughi ema:] Kas kujutate ette, et kirjutate 280 000-sõnalise raamatu ja vihkate oma naispeategelast? Meggie kujutas endast kõike, mida ma naiste juures jälestan. Ta kannatas ja mis kõige hullem, ta nautis kannatusi.
• Sigaretid on minu välispass siit planeedilt minema.
• On kaht sorti kirjanikke. Need, kes kirjutavad, sest nad ei oska rääkida, ja need, kes räägivad nii palju, et keegi ei jaksa neid enam kuulata. Sellepärast nad hakkavad kirjutama. Kumb mina olen, on niigi selge!
  • Triin Tael, ""Ogalindude" autor: "Oksemaik tuli suhu!"" Õhtuleht, 7. aprill 2009

"Ogalinnud"

Tsitaadid väljaandest: Colleen McCullough, "Ogalinnud". Tõlkinud Urmas Rattus. Tallinn: Eesti Raamat, 1994.

• Uus-Meremaal ei tulnud hukatus iialgi taevast, vaid maapõuest; inimeste jalad ootasid vahetpidamatult salapäraseid tõukeid ja kõminaid ning see ootus nööris kõigil tahtmatult ka kurku. Seal, maa all, tegutsesid kohutavad jõud, nii vägevad jõud, et kolmkümmend aastaringi tagasi olid need minema pühkinud terve mäe; väliselt süütud künkanõlvad paiskasid ajuti vilinal õhku aurupilvi, pisivulkaanid avasid oma kurgud ja sülgasid taevasse suitsu ning alpiniitudelt alla vulisevad ojad olid kõrvetav-tulised. Tohutud mudajärved pulbitsesid ja mullitasid ning veeretasid ebakindlalt laisku vahajaid laineid kaljude poole, mida need järgmisel tulekul võib-olla enam üldse eest ei leidnud: maakoor oli siin kohati kõigest üheksasada jalga paks. (lk 10)
• Imelik lugu — paljud preestrid olid üldse ilusad nagu Adonis ja tõmbasid naisi seksuaalselt ligi nagu don Juan! Andsid nad siis tsölibaaditõotuse ainult tagajärgedest pääsemiseks, või kuidas? (lk 61)
• [Isa Ralph:] Aga küll tahaksin ma teada, Paddy, ja andku Jumal mulle selleks mõistust — kumb on iirlastele suuremaks nuhtluseks, kas liigne armastus kangema kraami vastu või nende pire iseloom? (lk 112)
• Otsatust kaugusest astus seitsmepenikoormasammudega lähemale kõu ja sähvis silmipimestavalt kesköömustade pilvede vahel, mille harjad, valged nagu laintevaht, joonistusid välkude valgusel teravasti välja. Möirates tõusis marutuul ja keerutas üles tolmumassi, mis tungis silma, suhu, kõrva, igale poole, ja siis oleks nagu taevas ise kokku varisenud. Polnud enam raske ette kujutada Jumala viha, nagu seda kirjeldab Piibel: nad said seda oma nahal tunda. Kõuekärgatused panid igaühe hüppama ja nad ei suutnud seda võpatust maha suruda, kuidas nad ka ei katsunud — nii ähvardavalt ja kõrvulukustavalt kõlas see. Maakera tundus tükkideks lagunevat. (lk 124)
• Kui jumal arvab heaks lasta tal veel pikki aastaid vireleda, kaotuskibedus südames, mis siis ikka — tuli seegi alandlikus meeles ära kannatada. Ta polnud küll ise Paddyt endale meheks valinud, kuid paremat inimest kui Paddy polnud tegelikult maailmas olemaski. Fee oli üks neist naistest, kelle tunded on nii tugevad, et need muutuvad talumatuks, lausa tapvaks, aga kes sellest hoolimata suudavad edasi elada. Õppetund oli olnud ränk, peaaegu kakskümmend viis aastat oli ta sellepärast püüdnud tundeid üldse oma elust välja rookida ja ta oli veendunud, et kui tal visadust jätkub, läheb see tal ka lõppude lõpuks korda. (lk 131)
• Lammaste poegimise aeg ja sellele järgnevad mõned nädalad olid kõige kibedamad lambakasvataja elus. Iga tall tuli kinni püüda, ta saba rõngastada, kõrv märgistada, isased talled, kes tõuaretuseks kõlbmatud, veel kohitseda. See viimane oli ränk ja ropp töö, lausa tülgastav, sest riided said nii veriseks et vääna välja, kuna isaseid sündis kümneid tuhandeid, kohitsemiseks sobiv aeg oli napp, kasutada aga oli üksainus võte: munandid pigistati sõrmede vahele, hammustati ära ja sülitati välja. Peale selle tuli veel nii isastele kui ka emastele talledele saba ümber väänata plekist rõngas ja nii tihedalt, et saba verevarustus katkeks. Sabad läksid paiste, kärbusid siis ja kukkusid viimaks küljest. (lk 131)
• Ei, surmaga ei saanud ta [Meggie] küll kuidagi leppida ja igal õhtul heitis ta voodisse, ärevus hinges, ning püüdis surma ette kujutada. Kas oli see igavene öö? Või igal sammul kerkivad tulekeeled tohutul väljal, millest tal tuli üle joosta, et jõuda kuldse maja juurde selle teisel serval? Või oli see nagu hiiglaslik kera, mille seest kostavad ülevad laulud ja mille lugematutest peegelklaasist akendest kiirgab välja imelist valgust? (lk 134)
• Isa Ralph ilmus kohale oma tavalises sutaanis, aga peab ütlema, et ei mingi frakk ega smoking oleks talle rohkem sobinud kui see range must pikk-kuub loendamatute tillukeste riidega kaetud nööbikestega kaelusest kuni alla välja, ning lillaservalise preestrisärbiga. (lk 146)
• Mis oli Mary Carsoni kõrval mingi Monaco vürstike või Liechtensteini hertsog? Siin nad nüüd tantsisid valssi Sydneyst tellitud orkestri ladusa muusika saatel ja vaatasid heatahtlikult pealt, kuidas nende järglased tšarlstoni vihtusid; neelasid homaaripasteeti ja värskeid austreid, jõid viisteist aastat laagerdatud prantsuse šampanjat ja kaheteistkümneaastast šoti linnaseviskit. Ausalt öeldes oleksid nad eelistanud küll lambapraadi või soolaliha, rääkimata juba odavast, aga tapvalt kangest bundabergi rummist ja graftoni õllest, mida oleks võinud rüübata otse vaadist. Aga siiski oli meeldiv teada, et maailma kõige peenemad road ja valitumad napsid on nende käsutuses, kui nad selleks soovi avaldavad. (lk 147-148)
• [Mary Carson:] "Kuulake nüüd, isa Bricassart, mis mina teile ütlen: minu hing selles töntsiks jäänud kehas on ikka veel noor, suudab ikka veel unistada, ihaldada, tunda ja mu väliskesta armetuse vastu mässu tõsta. Vanus on kibedaim karistus, mida kättemaksuhimuline Jumal võib inimese peale panna. Miks ei võiks ta koos meie kehaga närtsitada ka meie mõtteid?" Ta nõjatus toolikorjule, sulges silmad ja ta näole ilmus õel irve. "Minu tee viib muidugi otse põrgusse. Aga enne kui ma sinna lähen, õnnestub mul, ma loodan, teie Jumalale välja öelda, mis ma tast arvan: et ta оn pahatahtlik ja haletsusväärne ja õel!" (lk 152)
• Meggie polnud kunagi arvanud, et see raha võiks temale jääda, talle tundus endastmõistetav, et kui temast saab Luke'i naine, siis läheb Luke'i kätte ka tema raha. Enamik Austraalia naisi — kõige haritumad ja elukogenumad vahest välja arvatud — peab ennast nii või teisiti mehe teenijaks, ja Meggiegi polnud teistsugune. Tema isa oli alati olnud oma naisele ja lastele isand ja käskija ning pärast isa surma oli Fee tunnistanud perekonnapeaks Bobi. Raha ja maja, naine ja lapsed kuulusid mehele — selles tões polnud Meggie kunagi julgenud kahelda. (lk 261)
• "Aga, Luke! Me peame ennast kirikus laulatada laskma!" protesteeris Meggie ehmunult. "Muidu elaksime ju patus!"

"Noh, minu arust on parem elada patus kui reeta iseennast," ütles Luke, kes võis mõnikord olla kohutavalt kangekaelne; kuidas ta ka ei ihanud Meggie raha endale, aga sünnipärane jonnakus jäi peale.

"Jätke lollused!" manitses Fee ja pöördus preestri poole: "Tehke nii, nagu tehti minu ja Paddyga, ja loril lõpp! Kui isa Thomas ei taha rüvetada oma kirikut, las ta siis laulatab teid kiriklas."

Kõik vaatasid Feele imestunult otsa, kuid lahendus oli leitud. Isa Watty soostus neid laulatama preestrimajas, kuid Luke'i sõrmust polnud ta nõus õnnistama. (lk 262)