Kuningas Arthur

Proosa

• Rong mürises. Nõutult ning kõhklevalt valgustas vagunit hahkjas aovalgus. Vaatasin alla: inimesed, kes öösel olid metsikult röökinud ja üksteisele toorelt mükse jaganud, olid arusaamatul kombel end ära mahutanud ja magasid. Kõik magasid, magasid istudes, tihedalt koos, end usaldavalt üksteise vastu surudes, pea vajunud põlvedele, nägu pihkude vahel või käed kukla taga. Ümmarguste, ühtmoodi kummargil selgade seas ei suutnud ma ära tunda ema ega isa, kes magasid nagu kõik teisedki. Kõik istusid nõnda, nagu oleksid nad tardunud sügavas, raskes mõtiskluses, liikumatud, hallid ning küürus, ja ülalt vaadates sarnanesid nad suurte ümmarguste kividega, millel arglikult kumab hall koiduvalgus.

"Ja magab kuningas Arthur ja sügavas unes magavad ümmarguse laua rüütlid," kõlas äkki kuskilt loetud lause pidulikult ning kurvalt mu mälus ja see tundus nii tabavana!

Nad magasid, väsinud, hääletud, otsekui igaveseks tardunud tähtsas mõtiskluses, ja nõnda, magavatena, kihutasid Petrogradi poole. Aeg-ajalt kostis ainult oie või katkendlik. unesegane pomin — vist oli juba paljudel alanud tüüfus... (lk 15)

• Olga Bergholz, "Sõit lapsepõlvelinna", rmt: "Päevased tähed", tlk Debora Vaarandi, 1961