"Ja kas tead, kulla sõber, seal jõel töötab päratu hulk rahvast," rääkis pooleldi laulev mehehääl mu lavitsa all; niisugune hääl on vist öistel muinasjutuvestjatel — hääl oli kähedavõitu, salapärane, veidi külmetanud. "Seal on igast Venemaa äärest rahvast koos, äraarvamata hulgal igasuguseid töömehi — kiviraiujaid, killustikutegijaid, paemurdjaid, rullijaid... nagu Peeter Suure ajal."
"Oli kuulda," vastas noorem, väsinud ja rabe hääl.
"Sinna on toodud imevärki masin... See... see, kulla sõber, on kõige targem masin maa peal! Säherduse kopa moodi küünega kahmab ta mulda ja tõstab üles... Mis sa arvad, kui palju ta korraga tõstab?"
"Noh, kui palju siis?"
"Peaaegu et sada koormat tõstab korraga! Oskad sa arvata? Ja igasugust maad kaevab, nii suvel kui talvel. Aga missugused talved meil on olnud? Näljahäda ja külmad, maa on niisugustel talvedel raudkõva. Aga tema ei pelga ka niisugust maad! Kaevab ja kougib seda, närib kuni kõige hullema kivikihini välja ja kuhjab ilmatu kõrgeks mäeks..." (lk 16)
Nüüd ei saanud ma teisiti, kui pidin Kržižanovskile kas või põgusalt jutustama, et käisin Volhovstrois kõigest kolm nädalat tagasi, kui elektrifitseerimise esiklaps parajasti pühitses oma kahekümne viiendat sünnipäeva. Ja juhtus nii õnnelikult, et sain seal kuulda elava ja kauni lõpu sellest legendaarsest loost, mida olin kuulnud lapsepõlves näljaaasta hädaliste vagunis: tutvusin selle mehe pojaga ja pojapojaga, kes üheksateistkümnendal aastal tõi punasest Piiterist siia sellesama "kõige targema masina maa peal", mis närib maad kuni kõige hullema kivikihini välja, masina, millest vanamees vagunis oli jutustanud suure vaimustuse ning lootusega. See mees oli põline putiilovlane, vana Piiteri tööline, ta nimi oli Aleksei Vassiljevitš Vassiljev, "kõige targem masin" oli aga ekskavaator nr. 25, mis tõstis pool kantmeetrit mulda korraga. Kui kaugel oli see veel tänapäeva sammuvatest hiiglastest!... Neil aastail aga paistis ta minu maale hiiglasuurena, nii nagu minule meie Petrogradi maja... (lk 22-23)
