Mustand

Proosa

Ent raamat saab valmis ja sa näed, et jälle pole see oodatu, on ainult sellele lähenemine või sellest eemaldumine. Seetõttu on "Peamine raamat" alati otsekui mustand, igavene mustand. Seetõttu on ta alatises liikumises, mis langeb kokku elu enda liikumisega, kirjaniku teadvuse arenguga ja kasvuga. Mida see raamat ka ei käsitleks, vastavalt elu ja teadvuse arenemisele mahutab ta endasse ikka rohkem ja rohkem, nõuab kogu aeg täiendusi isegi tagantjärele, täiendusi isegi minevikust, mis paistab uues valguses. Elu ja temast ammendatud tõde ise teevad "Peamisele raamatule" kogu aeg karmi korrektuuri. Ta hargneb, sünnitab üksikuid iseseisvaid teoseid, mis pole midagi muud kui tema detailid, ta veerud kattuvad viidetega, hulgaliste märkustega — selle kohta, mis on kirjutatud, selle kohta, mis on trükitud, mõnikord aga ka selle kohta, mis on ainult mõttes või visandatud. Ja võib-olla on just need viited ja märkmed veergudel, need päevikumõtisklused see, mis saab "Peamises raamatus" põhiliseks, mis "puhub temasse elavat hingeõhku", teeb tulevasest raamatust "Peamise raamatu". Võib-olla ta jääbki mustandiks, aga võibolla on teda just säärasena vaja trükki anda?
- Olga Bergholz, "Sõit lapsepõlvelinna", rmt: "Päevased tähed", tlk Debora Vaarandi, 1961, lk 32

"Kui elada antaks kaks korda, elaksin ma hoopis teistmoodi," susistas Sevrjuga hambutu suuga, ekseldes mälestustes, kus ta oli ilus tüdruk, silmad sinised nagu marjad. "Miks me elame ainult üks kord? Alguses kirjutatakse ju mustand: tõmmatakse maha, kaetakse kinni, parandatakse, mis ei meeldinud - ja alles siis kirjutatakse puhtalt ümber. Aga meie elame ilma ühegi proovita, teeme tindiplekke, mis jäävad kogu eluks nagu sünnimärgid, ning ainult siis, kui vaatame tagasi, saame aru, et me ei elanud ei seal ega mitte nii ja mitte koos nendega... Ja sureme, ilma et oleksime üldse sündinud!"

Ljutõi kuulis omaenda mõtteid, mida ta oli aastaid üksinduses järanud nagu jahtunud õhtusööki. Sevrjugat vaadates mõtles ta, et elul nagu saamide laulul eiku'lgi pole algust, lõppu ega riime. On ainult tunded, mis meid juhivad otsekui nööri otsas talutades.

Jelizaveta Aleksandrova-Zorina, "Väike inimene", tlk Jüri Ojamaa, 2017, lk 198