Igavene elu

ProosaRedigeeri

  • Kolm leedu naist käisid peale, et laps ei tohi ristimata surra, sest ilma ristimata ei lasta kedagi Jumalariiki, keegi ei saa muidu õnnistatud ja lunastust.
Kolm leedu naist - Maria, Laima ja Laura - tegid altari, kaunistasid selle magamisaseme õlgedega ning seedrikäbidega.
Maria andis oma palistustega valge pluusi, ning sellest sai altarilina.
Laima andis oma ploška, ning see käis ristimisküünla eest.
Laura sulatas kaussi lund, ning see oli pühitsetud vesi.
Ma ristin sind Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.
Ja, kuigi ma pole ei piiskop, ei preester ega isegi dia­kon, käsib minu katoliku naise õigus ja kohustus sind ristida.
Nagu jaasõna küsimata, on sulle antud nõder ja terveks tegev elu lihas, nõnda, jaasõna küsimata, annan ma sulle igavese elu Jeesus Kristuses. Aamen. (lk 21)
  • Ähmis Isa silitas Ema palet ning vahtis meeletuil silmil ümberringi. Mis siin toimub? Mida Baraki-rahvas teeb? Mis komejanti siin aetakse? Nüüd, kus ta peab ehk mõle­mast ilma jääma - tütrest ja naisukesest, tema ainsatest kallitest elavatest hingedest? Mis lunastus, mis õnnistus? Mis igavene elu?
Isa ei uskunud ei katoliku ega luterite Jumalat, ei saata­nat, ei Allahi, ei kaarte, ei Muhamedi. Ei kedagi. Ei midagi. (lk 24)