Lihapirukas

Luule

Pelmeenid ja lihapirukad -
teie olete ühe ema kaks toredat tütart.
Teete mehe kõhu täis
ja meele rõõmsaks.

• Wimberg, "Eesti köökk: Värsijalad pliidi ääres. Poeem", Vikerkaar 1-2/2007, lk 11

Proosa

• Tegelikult peetakse ju lihapirukaid üsna tavaliseks söögiks, millest pole koguni mõtet rääkida, kuigi näiteks magustoidud sobivad kõneaineks küll. Ei teagi, kas see on ikka õige? Kui nii võtta, siis kes ei mäletaks legendaarseid kuuekümne kaheksanda aasta pirukaid ja kas või seitsmekümne viiendal või isegi mõnel korral kaheksakümnendate lõpus küpsetatuid. Need jäid kõigile meelde, ja nagu öeldud, kuuekümne kaheksanda aasta pirukatest tuli suisa müüt. Aga! Legend või mitte, peaasi, et need olid head pirukad. Pirukatega on ju nii, et pane nad kotti ja võta rongisõidule isegi siiasamasse Elva järve äärde — ja oled vaevu Peedul, kui need pirukad on juba külmad ja halvad, hangunud ja maitsetud, mille peale ei saa isegi pahandada, sest pirukad ei pea lihtsalt kotis vastu!

Ja tädi Eva omad?

Ainuke vahe ongi selles, et tädi Eva omadega on sõidetud Moskvasse — ja alles tagasiteel enne Tartut võite võtta viimase neist, mis on teinud pagasis raske reisi läbi metroode ja suurlinna kaubamajade ning saanud vintsutada mis kole, ja ta maitseb, justkui oleks ta äsja ahjust tulnud! Tädi Eva andis neile pirukatele igavese elu! (lk 1789)

• Mart Kivastik, "Tädi Eva koogid", Looming 12/2005