Proosa

muuda
  • [M]a olen pidanud Tallinna kunstnikke Tartusse meelitama, sest neil ei ole stiimulit siin näitust teha. Ma olen meelitanud neid sellega, et ei ole neilt näituse eest sageli renti küsinud. Peale selle olen laenanud tuttavatelt tasuta videoprojektoreid ja muid aparaate, otsinud sponsoreid ja teinud näituste avamisi välja. Aga ühel hetkel tundsin, et olen väsinud, et enam ei jaksa, et tahaks hakata ka iseendale elama.



  • Oma raamatus "Arrival City" ("Saabumise linn") peab autor Doug Saunders urbaniseerumist XXI sajandi kõige suuremaks maailma muutvaks nähtuseks, mis toimib kollektiivse elukvaliteeti suurendava instrumendina. Oma raamatus "The New North: The World in 2050" märgib Laurence Smith, et linnad on turvalisemad ja efektiivsemad. Mõlemad autorid peavad linnu vaesuse ületamisel esmatähtsateks. Toidu-, vee- ja eluaseme probleemide lahendamine on linnades parem ja efektiivsem, märgivad nad. Aluse selleks annavad nii linnas leiduvad töökohad (stabiilsem sissetulek võrreldes põllumajandustoodangust äraelamisega) kui ka taristu, mis võimaldab lühendada vahemaad elu ja töökoha vahel ning seeläbi hoida kokku aega ja raha. Majanduslik stiimul on inimestele ahvatlevam kui elukeskkond, leiavad mõlemad autorid. Linna elama suundumise peapõhjus on ikkagi suurem võimalus leida tööd ja saada paremat haridust kui hingata puhtamat õhku või juua kvaliteetsemat vett.


  • "Kirglik irdumus" nõuab enamat kui tunnustatud ja enesekriitilist erapoolikust. Peame ühtlasi otsima perspektiivi nendest vaatepunktidest, mida ei saa kunagi ette teada ja mis tõotavad midagi üsna erakordset, st teadmisi, mis on võimelised konstrueerima maailmu, mis on domineerimistelgede alusel vähem organiseeritud. Sellisest vaatenurgast kaoks markeerimata kategooria tõesti ära – see on üsna erinev pelgast kadumistriki kordamisest. Kujutletav ja ratsionaalne – nägemuslik ja objektiivne nägemine – hõljuvad lähestikku. Ma arvan, et Hardingi palvet järgteaduse ja postmodernse tundlikkuse poole tuleks lugeda argumendiks mõtte poolt, et fantastiline lootus transformatiivsete teadmiste järele ning pideva kriitilise uurimise tõsine kontroll ja stiimul üheskoos on aluseks igasugusele objektiivsus- või ratsionaalsustaotlusele, mis ei ole täis hingematvaid eitusi ja allasurumisi. Isegi teadusrevolutsioonide kroonikat võib lugeda selle feministliku ratsionaalsuse ja objektiivsuse doktriini kontekstis. Teadus on algusest peale olnud utoopiline ja nägemuslik; see on üks põhjus, miks "meil" seda vaja on. (lk 585)


  • Haridusteaduslikud uurimused on korduvalt näidanud, et võimekad õpilased peavad olümpiaade oma ainealase arengu suurimaks stiimuliks. Seega pole kahtlust, et neid on ka edaspidi vaja korraldada. Nendest osavõtt innustab iseseisvale tööle, mis süvendab huvi ja tihti määrab ka koolinoore tulevase eriala. Lisaks on olümpiaadid veduriks, mis veab liikuma olulisi protsesse: ainekavade rikastamine, õppetöö diferentseerimine ja individualiseerimine. Olümpiaadiks ettevalmistuse käigus tekib ka õpetajatel vajadus arendada oma ainealast kompetentsust ja professionaalseid oskusi – kõik see kindlasti parandab õpetamise kvaliteeti.