Kaja Peterson

eesti zooloog ökoloog ja keskkonnateadlane

Kaja Peterson (aastani 1989 Metsaorg; sündinud 14. aprillil 1963 Tallinnas) on eesti zooloog, ökoloog ja keskkonnateadlane.

Kaja Peterson ja tema ema Linda Metsaorg 1993. aastal.


ArtiklidRedigeeri

  • Mõnikord läheb meelest, et inimene on osa loodusest ja sõltub temast kogu aeg. Me hingame õhku, mida toodavad rohelised taimed, me sööme taimi ja loomi, mille oleme aretanud looduslikest liikidest. Loodus muudab meie elutegevuse jäägid ja meid endid taas looduseks. See on looduse ringkäik. Praegusi ja tulevikuvajadusi arvestades on eluliselt tähtis, et looduslike liikide mitmekesisus säiliks, et oleks, kust võtta, millest aretada, mille materjale, struktuure ja toimemehhanisme kopeerida ja edasi arendada. Oleme ümbritsetud omaloodud materjalidest, mida me alles õpime taaskasutama, sest looduslikel bakteritel ja seentel on üha raskem selliseid materjale sellistes kogustes ümber töötada.
  • Monotüüpsed maastikud, olgu need asulad või monokultuuriga põllud ei lisa looduslikku mitmekesisust, vaid lihtsustavad ja seetõttu muudavad need häiringutele haavatavaks. Häiringud on looduslike protsesside loomulik osa, kuid jällegi – haavatuvuse ja säilenõtkuse määr sõltub häiringu ulatusest ja kestusest.
  • Maavarad, mida inimene ei ole loonud, kuid mida hoogsalt kasutab, pärinevad sadade miljonite aastate eest elanud taimedest ja loomadest ning kunagi need ammenduvad. Näiteks meie põlevkivi moodustus umbes 500 miljonit aastat tagasi. Sellist ajaperspektiivi on raske tajuda, sest inimese enda eluiga on keskmiselt 70–80 aastat.
  • Looduse mitmekesisusest annavad enamasti aimu vanametsa puistud ja lillerikkad niidud, kuid tähtis on ka nende pindala, vaheldusrikkus ja sidusus. Looduslik mitmekesisus vajab ruumi ja omavahelisi ühendusi. Üksik metsatukk või niidulapike ei taga veel ökosüsteemi säilenõtkust, mida mõjutab kliimamuutus või inimese vahetu tegevus, olgu selleks põllumajandus, metsade majandamine, veejuhtimine, maavarade kaevandamine või tee-ehitus.
  • Kuna me ei tea, kui palju loodust, ja eelkõige, kui palju mitmekesist loodust, on piisav selleks, et tagada elanikele nende vajadused praegu ja tulevikus, siis on küsimus ennemini selles, missugune on meid ümbritsev loodus, mitte aga see, kui palju seda on. Küsimus taandub jällegi mitmekesisusele. Kas meid ümbritseb mitmekesine loodusmaastik, kui kaugel see meist asub ja kas meil on selleni lühike maa, kui sidus see on. Ühekultuuriliste suurpõldudega ümbritsetud talumajapidamisel võib olla sama probleem mis asulas elaval linnaperel – puudub looduse mitmekesisus, ahenenud on juurdepääs loodusele, kas metsale või pargile.
  • Looduslikud süsteemid on keerukad ja asukohaspetsiifilised, mistõttu on vajalik uut tegevust kavandades hinnata mõju looduskeskkonnale konkreetsete tingimuste järgi. Siin tulevad appi eksperdid, kes annavad hinnangu looduskeskkonda mõjutava tegevuse ulatusele ja säilenõtkusele, see on, kuivõrd ja kui kiiresti saavad mõjutatud liigid ja ökosüsteemid hakkama kavandatavast tegevusest tuleneva keskkonnamõjuga ja kuidas seda hakkama saamist soodustada. Keskkonna­mõju hinnata on vaja just seepärast, et sellise hindamise käigus ei keskenduta vaid mõjutavatele looduskaitsealadele, sh "Natura 2000" aladele, ja kaitstavatele liikidele, vaid kogu looduskeskkonnale eesmärgiga vältida loodusliku mitmekesisuse kadu ja seeläbi kahju inimese tervisele ja heaolule.
  • Veebis on kättesaadavad nii linnu- kui linnulaulu­määrajad – võimalused liikide tundma­õppimiseks ja seeläbi ümbritseva elurikkuse mõistmiseks on piiritud. See on kui moodne õpituba, kus rahvas harib ennast ise ilma spetsiaalse klassiruumi või kursuseta.
Sellisel üldrahvalikul õppevormil on väga suur tähtsus, kuivõrd see loob taustsüsteemi looduse väärtustamiseks. Kuid nagu ikka, liiale ei tohi ka minna. Pean silmas piltnike soovi saada kaamera fookusesse järjest uusi ja tihti ka varjatuma eluviisiga liike, mistõttu võib piltniku hasart teha karuteene nii konkreetsele paarile või pesakonnale, kui nende elu hakatakse järjepidevalt jälgima või lausa segama. Sellegi tegevuse puhul peab käituma eetiliselt ja vastutustundlikult.
  • Enamasti vastandatakse looduse kaitset ja majandust, esitades küsimuse tihti nii, et mõlemat korraga ei saa, tuleb valida. Kui aga lähtuda planeedi piiride põhimõttest, siis küsimuse püstitus on hoopis selline, et kuidas mahutada inimühiskonna vajadused Maa ökosüsteemide säilenõtkuse piiresse ehk kuidas ja kui palju majandada, tarbida, toota ja ümber töötada maad, maavarasid, loodust, et neid jätkuks ka järeltulevatele inimpõlvedele. Hoolsus ja kasinus on siin omal kohal. Piiramatu on vaid meie loovus.
  • Puhas keskkond ja mitmekesine loodus ei ole ainult turisti ligimeelitamiseks, vaid see on tähtis meile endile ja neile, kes otsivad sellist elukohta, kus hingata puhast õhku, juua puhast vett ja tarbida puhast kohapeal toodetud toitu ning nautida mitmekesist loodust, selle rahustavat ja tervistavat toimet.


  • Väärtuse(d) kujundab inimene, loodus ei kategoriseeri – väärtuslik või mitteväärtuslik. Fred Jüssi on kunagi öelnud, et vääriskala mõiste on inimese peas, kala on kala. Või siiski? Jagades liike väärtuslikeks ja mitteväärtuslikeks tuleb esile inimese eelistus või ka halvakspanu. Inimene kategoriseerib ju teatud liike kahjulikeks (nt parasiidid) ja kasulikeks (kes pakuvad inimesele teatud hüvesid, näiteks toiduna, kodu- ja lemmikloomana jne).
  • Oleme uhked, et meil on loodust. Looduse all mõistetakse meil pigem metsa kui põllumaad. Seal, kus metsa vähem, on loodus ka järv või park või isegi võsa. Oleme õnnelikus olukorras võrreldes Lõuna-Euroopaga, sest loodus on meil tihti otse käe-jala juures, linnas ja linna lähedal, linnakodu või maamaja ümber. 89% tallinlastest on võimalus minna rohealale, s.o parki või haljas­alale, mis on kodust kõigest 250 meetri kaugusel.
  • On üldteada, et linnade keskmine temperatuur on kõrgem kui ümbritsevatel aladel ning ülemäärased sademed (vihm, lumi) panevad proovile nii rohelise kui pruuni taristu. Kui jäädakse hätta tulvavee ärajuhtimisega, siis just roheline taristu – metsad, pargid ja muu haljastus – pakub linlastele leevendust kuumalainete ja ka tulvaveega toimetulekuks. Kliimamuutuse tõttu on suurenenud äärmuslike ilmaolude (kuumalainete, tormide, paduvihmade jm) sagedus. Puude võrastiku all on kuumal suvepäeval jahedam ja taimestikuga kaetud pinnas imab liigvett paremini kui kivisillutis või asfalt. On suur oskus kujundada linnakeskkonda nii, et kõik inimeluks vajalik hõlmaks ka kliimariskide maandamist ja elurikkuse hoidmist.
  • On arusaadav, et suurenenud raie jääb rahvale silma, sest esmajärjekorras raiutakse ju seal, kuhu juurdepääs parem. Metsale juurdepääsu hõlbustavad enamasti olemasolevad teed, mis viivad talude või külade juurde või neist läbi, aga võivad jääda ka suuremate maanteede ja raudtee äärde. Sealt on metsas toimuv kohe näha auto, bussi või rongi aknast. Nii võibki jääda mulje, et palgivirnad vahelduvad palgivirnade ja lageraielankidega.
  • On üldteada, et metsade majandamist järjest mehhaniseeritakse, mis tähendab otseselt metsatööliste töökohtade kadu. Praegugi tulevad ettevalmistuse saanud mehed-naised pigem linnast kui naabertalust või -külast. Seega areneb metsade majandamine nagu paljud muudki tegevused teenindussektoriks ega ole enam nii palju seotud maal elavate, selleks vajalike oskustega inimestega.
  • Peale puidu on mets ka paljude looduslike hüvede ehk ökosüsteemiteenuste allikas. Metsa ökosüsteemiteenused võivad olla kaubeldavad, nt puit, metsataimed, teatud määral ka loodusturism, ja mittekaubeldavad, nt fotosüntees, veerežiimi regulatsioon. Mittekaubeldavate kohta kasutatakse ka looduskapitali mõistet. See on selline kapital, millel küll "laos seisvana" turuhinda pole, kuid mille hoidmisel laos on sama suur väärtus kui sellega turul kaubeldes.
  • Et metsaökosüsteem – nii maapealne taimestik kui ka metsamullad – tuleks heite sidumisega toime, on vaja, et metsad oleksid mitmekesised nii puuliigilt, vanuselt kui ka metsatüübilt. Elurikas mets tuleb toime saastega, pakub inimestele vaimset ja kultuurilist elamust ning on sisendiks tootmisele, seega majandusele.
  • Metsa vaimne ja kultuuriline väärtus on ajas järjest kõrgemal kohal. Selle tõestuseks on kultuuriinimeste (muusikute, kirjanike, kunstnike), aga ka kogukondade, kuid ka laiema üldsuse osalemine ja kaasarääkimine metsa puudutavates teemades. Mets läheb rahvale väga korda.


  • Säästev areng eeldab, et tänased põlvkonnad on looduse suhtes säästvad ja hoolivad ning ei kahjusta enda ega tulevaste generatsioonide võimalusi kasutada loodusvarasid ja elukeskkonda. Samas teame, et juba pikemat aega ületab inimühiskonna globaalne surve looduskeskkonnale planeedi Maa loomuliku puhverdusvõime. Inimeste surve meie koduplaneedile on muutunud niivõrd suureks, et räägitakse lausa uuest geoloogilis-ühiskondlikust ajajärgust – antropotseenist – kus inimene on muutunud valdavaks loodusjõuks. Nii vajavad enam kui seitse miljardit inimest oma elutegevuseks järjest suuremat pinda, kuid hakkama saama peab vaid ühe planeediga.
  • Majandussektori eesmärgiks peaks olema säästvate tarbimis- ja tootmismudelite tagamine nii, et samas säiliks hea elukeskkond. Kaubanduse globaalse iseloomu tõttu võivad näiteks meie tarbimisvajadused kahjustada inimeste elukeskkonda teisel pool maakera.
  • Ajaga kaasas käiv haridus, töö ja vääriline sissetulek on olulised faktorid, et pidurdada tööealiste väljarännet ja vältida vaesuselõksu langemist. Siin on oma roll ka infotehnoloogia sektoril, millel on uue ajastu tööelus suur potentsiaal ja Eesti kontekstis väga oluline staatus. Samas peab lähenema IT-sektorile läbimõeldult, sest tehnoloogilised uuendused ei pruugi ilmtingimata töökohtade kasvukaasa tuua, vaid võtavad kohati töökohti ka üle.


  • Iga inimene, aga ka iga perekond on väikseim majandusüksus, mis teeb päevas, nädalas, kuus ja aastas kümneid ja sadu otsuseid, mis lähtuvad inimese ja pereliikmete vajadustest ja võimalustest. Üle oma võimaluste elamine toob kaasa palju muresid, mida lühikest aega võib taluda, kuid pikaajaliselt muutuvad need koormavaks nii rahaliselt kui ka vaimselt. Seega on iga sellise majandusüksuse eesmärk hoida oma sissetulekud ja väljaminekud vähemasti tasakaalus, kui mitte suurendada sissetulekuid, et jääks rohkem võimalusi arenguks, mitte ainult arvete maksmiseks.
  • Nii nagu perekonna rahakott määrab ära kulutuste suuruse, määravad Maa ressursid ära inimkonna võimalused. Planeet Maa on nagu matkaja seljakott, milles on talletunud enam kui nelja miljardi aasta vältel ressursse, mida inimkond on kasutanud viimased paarsada tuhat aastat, eriti intensiivselt viimase paarisaja aasta jooksul, nii et on tekkinud üldine mure, kas ja kuivõrd jätkub matkajatel ehk inimkonnal moona ka järgmistele põlvkondadele, et nad saaksid oma matka ehk eksistentsi jätkata.
  • 1950. aastal oli New York esimene linn maailmas, kus elanike arv ületas 10 miljoni piiri. Veidi üle poole sajandi hiljem, 2007. aastal oli selliseid linnu juba 19. Megalinnade arvu suurenemine ei ole muidugi ainus rahvastiku kasvu näitaja. Linnastumine on üldine nähtus: ÜRO on nimetanud XXI sajandi linnade sajandiks. ÜRO andmetel võib linnastunud elanike arv ületada maal elavate inimeste arvu juba 2020. aastal (UN 2011). Oluline muutus toimub arengumaades, kus maalt linna minek on kõige massilisem. Oma raamatus "Arrival City" ("Saabumise linn") peab autor Doug Saunders urbaniseerumist XXI sajandi kõige suuremaks maailma muutvaks nähtuseks, mis toimib kollektiivse elukvaliteeti suurendava instrumendina. Oma raamatus "The New North: The World in 2050" märgib Laurence Smith, et linnad on turvalisemad ja efektiivsemad. Mõlemad autorid peavad linnu vaesuse ületamisel esmatähtsateks. Toidu-, vee- ja eluaseme probleemide lahendamine on linnades parem ja efektiivsem, märgivad nad. Aluse selleks annavad nii linnas leiduvad töökohad (stabiilsem sissetulek võrreldes põllumajandustoodangust äraelamisega) kui ka taristu, mis võimaldab lühendada vahemaad elu ja töökoha vahel ning seeläbi hoida kokku aega ja raha. Majanduslik stiimul on inimestele ahvatlevam kui elukeskkond, leiavad mõlemad autorid. Linna elama suundumise peapõhjus on ikkagi suurem võimalus leida tööd ja saada paremat haridust kui hingata puhtamat õhku või juua kvaliteetsemat vett.
  • Kui Singapur on tõusnud hästi toimiva korraldusega Aasia linnaks, siis Nigeeria rahvaarvult teine linn Lagos vaevleb liiklusummikutes, ebasanitaarsetes elamistingimustes, sealhulgas kuhjub praht, suures osas linnast puuduvad elekter, joogivesi ja kanalisatsioon, suureneb korruptsioon ja kuritegevus ning levivad haigused. Selliseid näiteid, kus peaaegu samalt lähtepositsioonilt alustanud linnad või riigid on jõudnud üpriski erinevasse, tihti oma elanike jaoks keerulisse olukorda, leidub üle maailma. Kiiresti kasvavate linnade arengu mootoriks on eelkõige odav tööjõud, kes parema sissetuleku nimel elutingimustele eriti tähelepanu ei pööra.
  • Nii nagu turvast, võib elusloodust ehk ökosüsteeme, sh mulda ja metsa, ja genofondi liigitada halvasti taastuvate loodusvarade hulka, kuivõrd nende taastumine, kui üldse, toimub pikema kui nähtava tuleviku jooksul. Seda eeldusel, et keskkonnatingimused ei muutu. Kuid tingimused muutuvad nii inimtegevuse kui ka looduslike protsesside mõjul. Olgu selleks näiteks kas või kliima muutumine.
  • Eraldi mõjuvaldkonna moodustavad ökosüsteemid, mis pakuvad inimestele olulisi teenuseid, mida inimene kasutab enamasti tasuta. Sellisteks looduse hüvedeks ehk ökosüsteemiteenusteks on näiteks fotosüntees (mille eelduseks ja tulemuseks on rohelised taimed), reovee puhastamine läbi märgala, puu- ja aedviljade tolmeldamine jpm. Jällegi, ÜRO andmetele tuginedes täheldatakse taastumatute loodusvarade intensiivset ammendumist, eluslooduse mitmekesisuse vähenemist ja seeläbi looduse hüvede kadu. Ehk kui võtta taas seljakoti näide, siis algselt kotis olnud moon (loodusvarad) on vähenenud, mõne näitaja puhul (nt elurikkus) juba alla kriitilise piiri (Rockström jt, 2009), kuid koti kandjaid ja moona vajajaid on inimkonna teekonnal tulevikku järjest suurde tulnud. Samuti on suurenenud ärakasutatud moona ehk prahi hulk kotis.
  • Inimkonna ökoloogiline jalajälg ehk globaalne pindala, mida iga inimene vajab elamiseks ja heitmete neutraliseerimiseks, on 7 miljardi inimese puhul juba nii suur, et praeguste vajaduste katmiseks läheks vaja 1,5 planeeti Maa (Global Footprint Network). Endisel moel jätkates vajaks Maa rahvastik juba 2050. aastal 3,5 korda suuremat maakera ehk seljakotti, et toota kõike eluks vajalikku ja käidelda jääke ilma sinna uppumata.
  • On selge, et määravaks teguriks on inimeste tarbimisharjumused ja hoiakud. Võti inimkonna ökoloogilise jalajälje vähendamiseks on tarbija käes – kõike mida toodetakse ja pakutakse, ei pea ju ostma! Tarbija saab oma valikuga tootjat suunata. Kuid on selge, et üksnes valikuga (nt keskkonnahoidlikult toodetud kaup vs. tavakaup) inimese mõju keskkonnale ei vähene. Vaja on ka tarbimist vähendada, olla kokkuhoidlikum. Inimesed saavad sellekski palju ise ära teha, kuid vaja on ka tehnoloogiaid, mis oleksid senisest enam ressursitõhusamad ja väheste heitmetega.
  • Nii nagu on rahvastiku kasv, linnastumine ja tarbimine, on ka globaliseerumine üks Maa käekäiku muutev nähtus. Üleilmselt tarbitavate asjade ja teenuste tootmiseks vajalike materjalide päritolu on tihti raske tuvastada, sest tootmise, töötlemise ja turustamise võrgustikud on niivõrd läbi põimunud. Mobiiltelefonide kiibi valmistamiseks võib vaja minna üle paarikümne väärismetalli, mida kulub ühe kiibi jaoks küll vaid mikrogramme, kuid arvestades mobiiltelefonide tootmismahte – tonne aastas, mida kaevandatakse ja transporditakse kümnetest riikidest üle maailma, sõltuvalt maavara leiukohast.
  • Kliima muutumisega muutuvad ökosüsteemid ja sama palju tuleb muutustega kohaneda ka inimestel, kes oma eluks tarviliku (toidu, vee, looduse hüved) ammutavad loodusest. Järjest kuumemaks muutub ka põhjaalade teema ehk paradoks, kus arktilise ökosüsteemi hävimine (jää sulamine ja jäävaba meri) loob juurdepääsu planeedi Maa seni hõivamata loodusvaradele. Kuid jällegi – inimene võib uute alade hõivamisega ja tehnoloogiate täiustamisega pikendada oma eksistentsi, kuid oluline on ikkagi hoida koduplaneeti kogu aeg hea tervise juures, sammuda edasi võimalikult väikese "kinganumbriga", ja seda igal pool maailmas. Selleks on vaja kokkuleppeid ja solidaarsust.


  • Ajuti tundub inimestele, et Eestis on kõik kaitse all. Tegelikult on Eestis kaitsealust maad 17,8% maismaast, millega oleme 27 ELi liikmesriigi seas alles 12. kohal (nt Sloveenias moodustavad kaitstavad alad 35%, Bulgaarias ligi 34%). Meie lähiajaloos on olnud kaks olulist poliitilist aspekti, mis on meie looduse säilimisele tublisti kaasa aidanud. Esiteks, nõukogudeaegne piiri- ja sõjaväealade suletus, mille tulemusena saime päranduseks laialdased, inimtegevusest suhteliselt puutumata ranna- ja metsaalad. Teiseks, liitumine ELiga, mille tulemusena täienes meie loodusväärtuste varasalv uute aladega ja täiustus kaitse sisu sootuks tõhusamate meetmetega, kui oldi harjunud (võtame või Euroopa Kohtu kaasused). Seni olid alade ja liikide kaitse alla võtmise motiivid paljuski esteetilist laadi (maastik, kena vaade, põlispuu, rändrahn jt) või lähtuti Eestile omaste liikide säilitamise kaalutlusest. Nüüd said kohati olulisemakski rahvusvahelised kriteeriumid: Euroopas ohustatud liigid ja kooslused, kes Eestis tihti polegi nii ohustatud. Uuendada tuli ka looduskaitse senist kontseptsiooni – senisele eelkõige liigi ja tema elupaiga kaitsele suunatud tegevusele lisandus ka koosluste kaitse vajadus. Tänaseks on juba kindlalt juurdunud arusaam, et ka rannaniit või loopealne kui omaette elustikukooslus on tervikuna kaitsmist väärt.
  • Sotsiaal-majanduslikud muutused on ent kaasa toonud maapiirkondade põliselanike vähenemise või lausa kadumise, põlistalude rahva suveelanikega asendumise. Suveelanike huviorbiidis on looduskaunid paigad, eelkõige muidugi kaitsealad, mere-, järve- või jõe ääres ja maja võiks asuda otse veepiiril, saarel, laiul. Põlis- ja suveelanike kooslus, nagu taimede ja loomade koosluski, vajab aega, et harjuda ja õppida teineteist usaldama.
  • Tänapäevane looduskaitseline tegevus ei piirdu ammu enam valitsuse tegevusega, vaid see toimub koostöös paljudega, eelkõige kohalike omavalitsuste ja maaomanikega. Selleks on vaja looduskaitseametnikke, kes ühelt poolt pädevate ekspertidena, teiselt poolt hea suhtlemisoskusega ametnikena oskavad kaasata inimesi loodusväärtusi kaitsma ja säilitama. Tänane ametnike suhtlemine kodanikega kipub jääma kirjavahetuse ja paragrahvide väljavõtete tasemele, mida soosib digiajastu elektrooniline suhtlusviis, mille tulemusena kaugenetakse kodanikust veelgi.


  • Kui Euroopa Nõukogu võttis 1979. aastal vastu looduslike lindude kaitse seaduse ehk nn. linnudirektiivi, peeti eelkõige silmas vajadust kaitsta värvulisi, kes hulganisti hukkusid Vahemere maade linnupüüdjate võrkudes. Liigi kaitse ühtaegu isendite, asurkondade ja elupaikade kaitse kaudu on linnudirektiivi nurgakivi ka praegu.
Looduskaitsjate ja juristide sõnutsi pole kolme aastakümne vältel olnud tarvidust direktiivi kuigi palju muuta. Linnukaitse põhimõtted on ajale hästi vastu pidanud. Praegu arutletakse esmajoones selle üle, et sobivaid elupaiku jääb Euroopas üha vähemaks ja vahemaad elupaikade vahel suurenevad sedavõrd, et mõni liik ei suuda enam kliima soojenedes või muu ohu puhul elupaika vahetada. [---]
Allakirjutanule tundub, et tubli kaks aastakümmet kolmest on kulunud üksnes selleks, et linnualad välja valida ja kaitse alla võtta.
  • Konverentsil märgiti, et üha keerulisemaks muutub kahjustatud alasid ja elupaiku taastada ja kahju korvata. Pole kerge leida uusi alasid, mis sobiks võtta kaitse alla kahjustatud alade asendusaladena. Eeldab ju linnudirektiiv, et linnualadeks on määratud kõik lindudele olulised alad. Seega on valdav osa väärtuslikest aladest juba ühel või teisel moel niigi kaitse alla võetud.
Asendusalade teema tõusis esile nn. erandi tegemise menetluse tõttu. Nimelt annab linnudirektiivi 9. artikkel võimaluse erandjuhtudel, kui on ohus inimese tervis või turvalisus, näiteks lennuliikluses, aga ka põllukultuurid, koduloomad, mets, kalastik või veekvaliteet, tuua ohvriks linnud ja nende elupaigad.
  • Ühtlasi tõstatati konverentsil küsimus, miks luikede, hanede ja laglede tehtud kahju tuleb väidetavalt palju ette Taanis, kuid mitte teistes intensiivse põllumajandusega riikides, nagu Saksamaal või Hollandis. Arvati, et tegemist on puuduliku kontrolliga erandite rakendamise üle.
  • Praeguses linnukaitse tähtsa probleemina toodi esile põllumajandusmaastike linnustiku vaesumine. Kui üldjoontes on linnudirektiivi rakendamise analüüs näidanud selle soodsat mõju linnustiku mitmekesisusele, siis põllumaade linnustiku seisundis ilmnevad järjest suuremad ohumärgid.
  • Mõni ettekandja leidis, et vaja oleks üldist direktiivi, mis hõlmaks kogu elusloodust, mitte linde (linnudirektiiv) ja ülejäänud elustikku (loodusdirektiiv) eraldi. Tundus, et ettepanek oli veel liiga uudne, sest seda mõtet ei toetatud. Tõenäoliselt on liikmesriikidel praegu niigi piisavalt tööd kahe looduskaitsedirektiivi rakendamisega, kuid tulevikus võiks ühtne eluslooduse direktiiv hõlmata looduskeskkonna kaitset palju terviklikumalt.
  • Mitmest sõnavõtust jäi kõlama üleskutse, et kuigi tavainimene ei hakka ilmselt kunagi direktiive lugema ja seda polegi vaja, tuleb asjaomastel asutustel ja ühingutel siiski järjest rohkem ja tõhusamalt pingutada, et looduskaitse, sh. linnukaitse eesmärke tavainimestele selgitada. Veelgi enam, inimesi tuleb looduskaitsesse kaasa haarata, mitte neid eemale tõrjuda. On ju looduse hoid ka inimese, tema elukeskkonna kaitse, mille üks tõhususe näitaja on linnud ja nende seisund.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel