Säästva arengu alustalaks peetakse inimeste teadmisi oma tegude keskkonnamõjust. Teadmised panevat neid keskkonda väärtustama, keskkonna väärtustamine viivat omakorda keskkonda säästvate tegudeni. Viimased jällegi ökoloogilise jalajälje vähenemiseni – sammukese lähemale planeedi päästmisele.
Viimasel ajal on aga mitmed teadlased näidanud, et teadmistel ja väärtustel on keskkonnasäästliku käitumise edendamisel väga väike roll. Inimese haaratus igapäevaelu praktilisse korraldusse on palju olulisem käitumise tingija kui inimese teadlik soov keskkonda säästa.
Tõepoolest, endise keskkonnaaktivistina võivad mul olla kõrged keskkonnaalased nõudmised iseenda valikute suhtes, ent paratamatuseks jääb, et sõidan lennukiga keskkonnakonverentsile, kus pakutakse jutustusi ökoloogilisest jalajäljest selle enda ohtras garneeringus. Ma ei näe võimalust, et mu keskkonnaalased teadmised ja väärtused saaksid kuidagi aidata mul teadlasmobiilsusega kaasnevat keskkonnamõju vältida. Ma vastandun sellistele lähenemistele, mis loodavad ökoloogilist säästu saavutada inimeste ümberkasvatamise toel. Olen kriitiline vaatekohtade suhtes, mille järgi inimeste teadlikkuse tõstmine ja väärtuste kujundamine peaksid viima keskkonnasäästlike tegudeni.
