Indrek Hargla

Indrek Hargla (kodanikunimega Indrek Sootak; sündinud 12. juulil 1970 Tallinnas) on eesti kirjanik ja stsenarist, Eesti viljakamaid ulme- ja krimikirjanikke.

Indrek Hargla, 2020

"French ja Koulu"

Indrek Hargla, "French ja Koulu", Tallinn: Varrak, 2005

"Koulu vabariik"

• Lõhn oli nagu vanakraamipoodides ikka. Palju vanu raamatuid, kopitust, ajastute hiilgust ja kõdu. Ruumis oli hämar. Kahel pool seintes seisid riiulid, millele oli meeletutes kogustes kuhjatud kõiksugu vana kolu, sealhulgas hakkasid silma mitmed Maavalla tüüpilised nõidustarvikud, kuid ma ei uurinud neid pikemalt. Toa tagaseinas oli klaasiga kaetud lett, mille all hoiti nähtavasti väärtuslikumat kraami.

Kui keegi kuuliski meid sisenemas, ei andnud ta endast veel märku. Koulu haigutas tehtult ja uuris hajameelselt üht riiulit.

"Väga-väga juhuslik valik," pomises ta mulle vaikselt. Ta tõstis paari eset, puhus nendelt tolmu, nuusutas isegi. "Näe, täiesti korralik kaekraats… Hmm, üsna asjalik toonekure nokk, selle võtaks isegi ära. Ja see kibu on üsna kõlblik."

"Mis on kibu?" küsisin mina samuti sosinal.

"Õhtul saad teada," lubas Koulu.

"Ma hakkasin juba kinni panema," kostis äkki meie selja tagant madal mehehääl. Vähemasti mina võpatasin.

Pöördusime ümber, et näha — niivõrd, kui selles hämaruses paari sammu taha üldse näha võis — ühte kiitsukest, kõverikku, kongninagaja kitsehabemega selli. Ta kandis loomulikult prille ja Tarbatu viimase moe kohaselt kuube, mille vasakul õlal laiutas mingi valge larakas. Peremärki millegipärast ei olnud.

"Peremees," noogutas ta Koulule, kissitas prillide taga silmi ja noogutas siis ka mulle: "Külamees, tere õhtust, tere õhtust, jätku leivale." Olgugi et oli hämar ja ta oli meid näinud ainult viivuks ning me polnud veel suudki paotanud, oli see tarkpea juba meie suhtest aru saanud. "Peremees" on Maavallas aupaklik viisakustiitel, umbes nagu monseigneur või milord, sellega pöördutakse endast kõrgemal positsioonil oleva inimese poole või selle poole, kellega tahetakse väga armastusväärne olla. "Külamees" on aga tavaline pöördumine, umbes nagu herr või monsieur. Hea veel, et poodnik mind "saunameheks" ei kutsunud, nii pöördutakse siin endast madalama olendi poole.

"Peremees," ütles Koulu ja noogutas vastuseks. "Jätku tarvis ja jõudu teile."

"Aitüma, jõudu tarvis."

Tavalised viisakusvormelid vahetatud, asus kitsehabemega tüüp kohe asja kallale. (lk 16–17)

• Kord aastas kogunesid kõik üle Maavalla Tarbatusse laulutalgutele. Koor seisis laulukaare all ja üürgas sealt ette, rahvas platsil laulis kaasa. [---] Muusika headuse asemel näib Maavallas rõhk olevat ühistegemise rõõmul. Igaüks teab siin peast vähemalt sadat laulu, mis pole ka kuigi üllatav, sest laulutalgutelt puudumine seab inimese ühiskondlikus võimuastmestikus umbes vene tööorja tasemele, see tähendab, et pudulojustest allapoole. [---] Kui aga talguid parasjagu pole, siis laulavad nad laulumajas ehk ooperis, nagu don suvatses väljenduda. Ilmselt ongi see asutus Maavalla kõige lähem vaste ooperile, väikeste eranditega loomulikult.

Esiteks nimetavad nad oma etendusi laulumängudeks. Teiseks on neis võimalikult vähe aariaid, enamiku libretost kannab ette koor. Vähestes soolopartiides ei peeta vajalikuks välja võtta ei pikki, madalaid ega kõrgeid noote, palju tähtsam on nende "kõlavormi põhinemine monotoonsel regivärsil" — selle määratluse oli mulle Koulu selgeks teinud. (lk 91)

• Nell ja Leibo vaatasid pikkade nägudega, kuidas Koulu pärgamendi põlema süütas.

"Minu sobimuses Maavalla Ülemeremaadetalitusega on kirjas, et mina teen kõik võimaliku, et Hieronymose koodeks enda valdusesse saada," ütles Koulu. "Ja selle olen ma täitnud."

Seal ohvrikivil see siis põles, kuni tuul tuhakübemed igasse ilmakaarde laiali kandis. Nell seisis mu selja taga ja kui leegid limpsasid seda ürikut, mille nimel valitsused on valmis petma, kavaldama, reetma ja tapma, siis tundsin ma, kuidas ta sõrmed pigistasid minu omi.

Võib-olla sai ta sel hetkel aru, et isegi Maavald ei pruugi jääda endiseks, kui ta omab Hieronymose koodeksit. Et need endiste aegade saladused peavadki jääma mineviku varjudeks. Et Maavald oleks riik, mille teenistusse üks Koulu-sugune luuletaja end süümepiinadeta saaks köita. (lk 108-109)

"Frenchi kartulid"

• [French:] "Paraku on saatuse tahtel kujunenud nõnda, et kõik minu sõbrad on inimesed, kes suhtuvad rahasse loominguliselt," ütlesin mina. "Ja ma peaksin ka ennast rahakunstnikuks, kelle jaoks materiaalsed väärtused on vaid tühised varjud vaimliste kõrval. Raha on tegemiseks ja kulutamiseks, rahategemine on looming ja selle kulutamine kunst. Kõik minu vaenlased on aga alati olnud inimesed, kes suhtuvad rahasse formalistlikult, näruselt, lähtudes põhimõttest, et seda on alati kindlaksmääratud hulgal ja see hulk peab olema kusagil fikseeritud. Nende tühiste hingede jaoks peavad kulud alati klappima tuludega, kusjuures kummalisel kombel ärritab neid see, et raha on loomingulise tegevuse tagajärjel juurde tekkinud, veel rohkemgi, kui et raha on pisut puudu jäänud. Mul pole kunagi olnud muud võimalust, kui neile samasuguse põlgusega vastata." (lk 117)
• "Novgorod pole päris Vene," sõnas Nell.

"Ma tean küll. Geograafia oli mul koolis "väga hea". Venemaa on see lahmakas, mis jääb Vadjast ja Novgorodist lõunapoole alla türklaste ja Kuldhordini ühelt poolt ja idast koguni Suur-Volka jõeni välja, mordvade ja bulgaarideni."

Nell noogutas mõtlikult. "Suur ja mõistatuslik maalahmakas: hullud vladõõkad, mässud, kodusõjad. Keegi ei tea, mis seal täpselt toimub, kaubitseda nendega on liiga ohtlik, lähetisi saata pole erilist mõtet, dirižaablid sinna ei lenda ja raudtee ei vii…"

"Aga ma olen kuulnud, et kümmekond aastat tagasi seal mingit raudteed Novgorodi ja Kiovani vahele ehitati?"

"Jah, kuid nad tõmbasid oma plaanid nii kõveralt, et jõudsid ühe suure järveni, mida nende teada seal kuidagi olla ei saanud. Siis taheti suurt tunnelit järve alt läbi kaevata, aga Kiovanis vahetus vladõõka ja plaanid jäid soiku. Sest ajast need vanad relsid seal metsade ja soode vahel roostetavadki."

"Ja te saatsite Koulu sinna?"

"Ise ta tahtis minna. Venemaast teatakse ju nii vähe. Pärast Suurt Muutust ja Seitsme Sobimust võeti Kiovani vladõõkalt mitmeid võluasju ära, kõige vägevamad pandi isegi Madridi katakombidesse luku taha. Kakssada aastat tagasi valitses nende kõige vägevam vladõõka Gleeb I, kes sõlmis salasobimusi Volka-taguste riikidega ja läks türklastele kallale. Nii suurt sõda pole Seitsme Sobimuse aegadest peetud ja kõik riigid andsid türklastele abi. Gleeb löödi tagasi ja venelaste maine on sestsaati väga madal. Keegi ei taha nendega õieti mingit tegemist teha ja nemad ise teistega samuti mitte, sest usuvad, et neile on ajaloos kohutavalt liiga tehtud. Nüüd ongi niimoodi, et kui Venemaal keegi vladõõka hakkab jälle pead tõstma, siis maksavad seitse suurriiki türklastele kõike mis vaja ja türklased hoiavad venelased ohjes, Ilmarahu püsib, nagu on püsinud juba Suurest Muutusest ja Seitsme Sobimusest saadik, ehkki venelased selle peale kõige hapumad on." (lk 127–128)

• [Nell:] "French, misasja sa patrad! Koulu on kusagil vene nõidade kätte lõksu langenud, mul istub kukil ülesärritatud tammelugeja ja sina tuled siin oma psühholoogiaga…"

"Psühholoogia ongi tegelikult ülesärritatud tammelugejate maharahustamise A ja O. Ütle Imbile, et ma olin reisist kurnatud ja läksin magama. Kui sa lubad…"

Ma kummardasin ja eraldusin viivuks oma sviiti kolmandal korrusel. Kohalikud kärbsed oli[d] sealse peegli küll üsna ühtlaselt katnud oma meenetega, kuid ma sain hakkama. Kleepisin ette musta kikkhabeme ja hooldatud vurrud, õlitasin pead ja kammisin juuksed üle pea, käisin näo puudriga üle, värvisin õrnalt kulme, pesin hambaid, tõmbasin üle keskkeha korseti ja ajasin selga musta ülikonna. Edasi tuli kuld — kuldraamidega näpitsprillid, mõned sõrmused, kulduur, kõige lõpuks lakk-kingad ja lõhnavesi, mis haiseb, nagu oleks sulle kõrvits pähe kukkunud, kuid just selliseid tarvitavad parun Pinerolo sugused härrasmehed, ehk need lõunamaa jälgid libedikud, nagu Nell oli kord mulle taktitundeliselt öelnud. Jälk ja libe või mitte, aga ka Maavalla ülbed kaunitarid on mõningate veetlusvahendite suhtes relvitud.

Kui ma alla söögisaali ukse juurde tagasi jõudsin, lürpisid Imbi ja Nell tuimade nägudega õhtust kama ja torupillimees oli alustanud sensuaalsete šansoonide sessiooni, mis Rõuge mõistes tähendas kohalikus murdes roppe laule. Seisin uksel ja viskasin hajameelse pilgu kulduurile.

[---]

Nell .. tuiskas saalist välja. Kiskja Pinerolo oli jäetud oma saagiga omapead.

[---]

Olin Imbist möödumas, ta ei märganud mind, kui äkki seisatasin, lausa tardusin käigu pealt.

"Jupiteri välk!" hüüatasin ma maakeeles tugeva ladina murdega. "Kas olen ma unes või ilmsi — arvutav naisterahvas!"

Nüüd tõstis Imbi aeglaselt pead ja piidles mind mõrult.

"Andestage mu spontaanne hüüatus, lugupeetuim," jätkasin mina, "kuid nähes sellist ülendavat vaatepilti, jättis mu süda kolm lööki vahele. Naine, kes arvutab, naine, kes lööb kokku numbritulpi, naine, kes mõistab looduse ülimat loogikat — kas ei peakski ühe mehe süda seda nähes puperdama hakkama!"

Ma kummardasin ja tegin katse ta kätt suudelda. Peale Imbi mõningat puiklemist läks see mul lõpuks korda. Imbi nägu hiigelprillide taga värvus karmiinpunaseks ja käsi, millele ma oma vesiseid huuli matsutasin, lõtvus ja lasi pliiatsi lahti. (142–143)

• Andsin retsepti Lepole ja läksin Imbi juurde. Soovisime rituaalselt jõudu ja jätku leivale. Imbi ees seisis kann kamaga ja päts värsket leiba, mida ta veel hammustanudki ei olnud. Veel oli ta ees üks kuhil pabereid. Meie tammelugeja oli öösel loomulikult luuletusi kirjutanud.

"Vabandust, French, aga ma oleks tahtnud ühe asja kohta teie arvamust küsida," pöördus ta usalduslikult kohe minu poole. Veidi loppis nägu andis tunnistust magamata ööst, aga ta palgeil säras puna ja silmad veiklesid õnnelikult.

"Ega see pole juhuslikult alkoholi kahjulikkuse kohta?" küsisin ma vastu. "Teate, selle kohta võiksin ma praegu pidada terve loengu."

"Ei, mitte sellest. Asi on nii, et ma siin seadsin mõned värsid paberile… Ja teie olete ikkagi Koulu ori, teate tema poeeme peast… Et äkki viskaksite pilgu peale ja arvaksite midagi."

Ma ei visanud pilku enne mitte kuhugi, kui Lepo ei toonud mulle ravijooki. Olles selle alla kulistanud, hakkas maailm jälle elamisväärse paigana tunduma. Linnud hakkasid lõhnama ja lilled laulma. Rabasin Imbi poogna enda ette ja lugesin:

Sa tulid kolksti minu ellu

ja kolksti ära läksid sealt

kuid tee, mis viiks meid abiellu

meil sobiks täpselt täpipealt

ma mäletan kui oleks eile:

su huuli kuumi, libedaid

lõõts armuviisi mängis meile

ja pisaraid, neid kibedaid

su habe liimine, nii hell

mu põske torkis nagu nõel

ja viimast tundi tiksus kell

oh, miks on elu nõnda õel

(lk 196–197)

"Nelli lümpja"

• Inimese elus tuleb mõnikord ette hetki, mil talle tundub, et saatuse piljardipall on kõik elukuulid korraga auku löönud, saatuse teerull on elutee siledaks ja läikivaks lükanud, kõik on ühekorraga paika raksatanud ja sinu ellu on saabunud harukordne selgushetk. Sa mõistad, et miski pole sinu elus olnud juhuslik, kõik su otsused on kantud ühest ettemääratusest, mis on hällist saati lipuna su pea kohal laperdanud ja sa oled alati sellest sisimas teadlik olnud. Kõik su sammud on olnud kantud sulle määratud saatusest saada Kellekski ja sa oled seda kogu aeg teadnud. Sul pole olnud valikuvabadust, sest sinu sündimisega on sind juba ära valitud. See on umbes midagi sellist, mida tunneb kanatalitaja, kui ta valitakse kanala vahetuse vanemaks, või jefreitoriks ülendatud reamees.

Ja umbes seda tundis ka Süvahavva Koulu, kui Maavalla vanematekogu otsustas, et just tema, see kuulus rahvalaulik, arbuja, maag ja Ülemeremaadetalituse vabatahtlik salajane kaastööline on kõige paslikum olema IV Üleilmse Rammulümpja peavanem. Tähendab, selline ametinimetus talle esiti anti. Koulu palus päevakese järelemõtlemisaega ja teatas siis, et ta on nõus küll, aga ainult siis, kui ta nimetatakse ülempeavanemaks.

Nii et minu teise orjasobimuse kolmanda aasta kevadel nimetati Koulu IV Üleilmse Rammulümpja ülempeavanemaks. (lk 291)

"French ja Koulu Tarbatus"

Tsitaadid väljaandest: "French ja Koulu Tarbatus", Tallinn: Varrak, 2007.

"Pöörane pööripäev"

• .. Koulu jutustas, mis oli tinginud dramaatilise otsuse öelda lahti karskusest. Ta oli kaks kuud jännanud karsklastega, õppinud neid inimesi lähemalt tundma, eriti nende peameest Tõbrassaare Atkot.

"Nad on fanaatikud," jutustas Koulu. "Hullemad fanaatikud kui Dagoberdi Leegioni omad. Nad on kujundanud karskuse ideaalist totalitaarse kontseptsiooni, nad ei suuda vaadelda ühtegi nähtust, ei rahvuslikku, kultuurilist, teaduslikku ega sotsiaalset, ilma et nad ei seostaks seda karsklusega. Neetud, nad ei suhtu isegi teise inimesse aupaklikult või viisakalt, kui teavad, et too ei ole karsklane. Nad halvustavad, mõnitavad ja parastavad teisi inimesi ja peavad endid otsekui mingiks ülimuslikuks tõuks. Kujuta ette, nad keelaksid õllejoomise ja valmistamise, nad keelaksid kõrtsid ja keelaksid ka mõdu. Nad tahavad nautida maailma, milles ei joodaks tilkagi ja kus kõigi mõistus oleks sama selge — see tähendab, sama mäda — kui neil. Ja kõige koledam on see, kuidas nad värbavad inimesi karsklasteks, nad topivad neile igasugu brošüüre väidetavalt teaduslike andmetega, nad jutustavad väljamõeldud lugusid õnnelikest karsklastest. Nad hakkaksid koolides õpetama karskusõpetust, nad närivad ja urgitsevad inimeste hinges, mürgitavad neid, see on jube, French, jube, millised tõprad nad on." (lk 83–84)

"Sekeldused semiootikutega"

• "Ühesõnaga on nõnda," teatas Koulu siis end pisut kogudes, "et nagu sa võib-olla kuulnud oled, on lähenemas Maavalla filoloogide kollokvium-seminar ehk rahvaluule teadlustalgud teemal "Ussisõnad ja ravitsustaiud Oandi vanemas rahvaluules", mis toob kokku teadlasi nii lähedalt kui kaugelt. Ja minul on palutud asuda selle õilsa ettevõtmise patrooniks."

"Isameheks," parandas teda Neeme.

"Kaske," nõustus Koulu ja jätkas: "Tegu on eriliselt olulise üritusega, arvestades meie rahvaluuleaate praegust seisu ja ennemuistse vaimuvara…"

Kuna Koulu oli juba maininud sõna "aade", ei saanud ta enam pidama ja vatras mitu minutit, kuigi minul oli pilt juba üldjoontes selge. Taas kord oli mu peremees lasknud end ära rääkida ja sidunud end mingi kahtlase avantüüriga. Nagu oleks meile rammulümpja peavanemast ja Noorte Meeste Karske Ühisuse isamehest veel vähe. Ei, ta lausa oskab oma edevuse toel ja uhkuse najal mässida end miskisse afääri ja lõpuks olen mina see, kes peab ta sellest välja sikutama. Ma rüüpasin õlut, pahvisin sigaretti ja kuulasin, kuidas Koulu lõpuks vaimuvara ja aate juurest asja juurde tagasi jõudis. (lk 121–122)

• Maagialoogid on teadlased, kes on võtnud vaevaks teaduslikult seletada maagia toimeprintsiipe, ja ehkki nad on ilmutanud lugematul hulgal teaduslikke töid ja mätsinud endale akadeemikukraade, pole mitte ühelgi neist mitte iialgi korda läinud võlukunsti olemust valemitesse vormida. Semiootikud on maagialoogide radikaalne allrühmitus, kelle ambitsioonid lähevad veelgi kaugemale, nemad on nimelt nõuks võtnud tõestada maagia mitte-olemasolu ja seletada maagia näilist toimimist tähenduste, märgisüsteemide ja muu abrakadabra kaudu. Semiootikud kuuluvad maailma kõigi uduteaduste koorekihti ja nende haare teadusmaailmas üha kasvab, sest mida vähemaks jääb maagiat ja arbujaid nagu Koulu, seda enam on neid rikkaid lambapäid, kes usuvad semiootikute kinnitusi ja rahastavad nende žonglöörimist tähenduste ja märgisüsteemidega. Mõistagi on semiootikud seepärast kõigi tõeliste arbujate ja maagide põlualused. (lk 124)
• Filoloog on diagnoos, kinnitasin ma endale ning hakkasin oma stuudiovarustust lahti pakkima ja tulevase rahapaja sisustust korraldama. (lk 130)
• "Aga milles, lubage küsida, avaldub Ohvrikivi semiootiline tähendus?" päris äkki Dannars Rejktis. Gulliver muidugi mühatas selle küsimuse peale. Ülejäänud jäid aga ammuli sui mulle otsa vahtima.

"Semiootiline tähendus, khmm. Tegemist on mõistagi kompleksse kommunikatsioonilise küsimusega, millele vastates peame me kaaluma nii pro kui contra argumente, see tähendab, nägema küsimust mitte ainult ühest küljest, vaid ka täie tõsidusega vaagima seda teisest küljest. Veelgi enam, tuleb arvestada väga mitme erineva paradigmaga, mis võivad, kuid ei pruugi kujundada selle teema tunnetusvälja ning diskursuse. Kuid eelkõige peaksime me küsima, kas sellise küsimuse püstitamine on konversatsiooniliselt ja märgitähenduslikult üldse kompetentne. Alles sellele vastuse leides saame me hakata otsima vastuseid muudele küsimustele, kuid ikkagi arvestades eelpool mainitud erinevate tunnetusväljadega." (lk 159)

• [Koskilahti Päivi:] "Ega ma vist olegi päris semiootik. See oli koik selle eputise Kauko pärast. Ta lubas mind naiseks votta, aga siis ei votnud… Ja ütles, et enne votab ta semiootiku naiseks kui minu. Ma siis vihaga hakkasingi semiootikat oppima, et kui ta kunagi peaks ümber motlema, saaksin ma talle öelda, et sellisele kuseoherdile ei läheks isegi semiootik. .." (lk 165)
• Minu käsu peale hüppas köögiuksel passiv Tikk lüliti juurde ja kustutas tuled. Hetkega mattus söögisaal pimedusse, keegi ohkis ehmunult ja keegi kihistas, ilmselt Päivi. Ma ei raisanud aega, ahvikiirusel kraamisin laua alt välja oma väikese etenduse rekvisiidid: küünla, valge lina ja ennemuistsete aegade muuseumist toodud koerakoonlase pealuu.

Võikamat zooloogilise fossiili tükki on raske ette kujutada. Koulu ja mõne Suurõpila libateaduste korüfee arvates võis selle omanik olla kunagi liba, kelle muundumise ajal läks midagi viltu ja tulemuseks oli eriti jäle monstrum. Ma ütleks, et see koljuluu võis kuuluda inimvärdja, koera ja ahvi ristsugutisele, kellel olid suured ja teravad kihvad ja kurjakuulutavad sarvejunnid. Vanarahva arvates olla see olnud koerakoonlane, kes kuldsel Kungla a’al tulnud häid inimesi kollitama, ja Kalev olla talle nuiaga pähe andnud — millest siis ka mõra koljus. Käesoleval juhul polnud tolle iidse tapatöö üksikasjad kuigi tähtsad. Ma sapsasin tulemasinast küünla põlema, panin selle kolju kaelaaugust sisse, nii et silma- ja suuavadest hakkas kumama kurjakuulutavat valgust. Enda katsin ma valge linaga ning üle jäi ainult vabal valikul koledat häält teha. Ma valisin selleks Frenchi hääle, kes üritab ooperiaariat laulda — Koulu arvates polevat vastikumat heli maailmas olemas. Tulemus: kaks karjatasid, keegi ähkis ja keegi itsitas.

[---]

"Paanikaks pole põhjust," teatasin ma siis. "See oli ainult niinimetatud koerakoonlase pealuu, mida koos tema luustikuga hoitakse Tarbatu ennemuistsete aegade muuseumis. Pealuu käib luustiku küljest lahti, seda on üsna kerge eemaldada. On alust arvata, et see koerakoonlane ehk goblin ongi ligi tuhat aastat pärast oma surma süüdi magister Guillermus Gulliveri mõrvas. Loomulikult on keegi veel sellesse segatud, keegi Tarbatusse saabunud semiootikuist.", (lk 237–238)

"Võbelev viirastus"

• Laulukaar asub otse Vallikraavi tänava lõpus, kesksel linnaväljakul ehk Laulumaal, mis laiub Emajõe äärest Hiiemäe nõlvani. Laulukaare all korraldatakse suve lõpul — pärast viljalõikust ja enne mugulate korjamist — suuri ülemaalisi laulutalguid. [---] Laulutalgutele tuldi tervete külade kaupa, võeti kaasa väetid vanavanemad ja pudulojused, pandi selga rahvarõivad ja terve laulukaare alune sai täis inimesi, kes ühest suust esitasid vanarahva lauluvara. Kevadine võistusimman oli aga rohkem mõeldud nooremale põlvele, kellele kevad ei seostunud niivõrd läheneva suvise põllutööhooajaga, vaid ajaga, mil oma musikaalsust näidates oli võimalik leida partnereid vastassugupoole hulgast… et siis koos mõne aasta pärast koos kogu küla ja pudulojustega tulla laulutalgutele vanarahva laule üürgama.

Ühesõnaga, võistusimman oli noorepoolsemate Maavalla elanike kokkutulek, millel esitati moekamaid (regi)laule, elati neile kaasa pisut ebatraditsioonilisemalt ja vabameelsemalt, sõlmiti agaralt uusi tutvusi ja üritati end tunda igatmoodi mõnusalt. Et aga noored niisama ei logeleks ja tantsu ei tammuks, toimus see üritus võistluse vormis. Hindamiskogu kuulas kõik üle ja valis siis noorte artistide seast paremad välja. Võitjad said auhinnaks suured pütid seemneteri, et oleks midagi iseseisvas elus külvata, ja pirakad Hiiemäe tammede lehtedest punutud pärjad. Ütlematagi selge, et võit oli väga prestiižikas ja tugevdas pereloomise võimalusi. (273–274)

• Osa noorsugu oli ametis püstkodade ülesseadmisega, teine osa tungles püüne ees, kisas ja karjus, nii et mu vaesed kõrvad tahtsid krussi minna. Laval olid aga just esinema hakanud "Rakke Reerautajad", see oli selline kentsakas ansambel, kes instrumentidena kasutas kõiksuguseid põllu- ja sepatööriistu, mis olid peamiselt rauast. "Reerautajad" tegid nendega kohutavat kolinat ja mürinat ning selline raske metallmuusika mõjus minu konservatiivsele maitsele üsna kurnavalt. Kuid on ütlematagi selge, et "Reerautajate" kõige andunumad austajad olid Tarbatu Suurõpila sepatöö teaduskonna neidised, kes olid end samuti igasuguste metallist kulinatega ehtinud ja ära neetinud ning hüplesid ja karglesid nüüd lava ees, olles nähtavasti valmis esimesel võimalusel alusundrukuid lavale pilduma. (lk 293)
• Jõudsin "Burgundia Krooni" tagasi raske südamega. .. Juba restorani ukse ees hakkas kange lehk ninna. Ma muidugi teadsin juba, et sorts pole hügieeni alal kuigi kõva tegija, aga et see pesematuse hais läbi seinte kandub, oli ebameeldiv üllatus. Ilmselt peame kas sortsile sundpesemist tegema või pärast nädalate viisi ruume õhutama.

[---]

Haisu pole muidugi mõtet mainida, see tahtis karva lahti ja silmanägemise ära võtta.

Ent kõige hullem polnud hais.

Ma muudkui vahtisin ja vahtisin meie uhke ümmarguse söögilaua taga toimuvat ega suutnud oma silmi uskuda. Lauale oli kantud tõesti head ja paremat, mida meil võtta oli: sülti, hernesuppi, munaga täidetud rulaadi, puravikukastet, hapukurke, veinis hautatud kanapoegi, vasikakeelt tarrendis, küüslauguga singirulle, marineeritud angerjaid, praetud sibulaid, karbonaadi, värsket leiba, õlut, terve liitrine pudel viina ja ma ei tea mida kõike veel. Aga mind polnud šokeerinud mitte niivõrd see, mis oli laua peal, vaid mis toimus laua ümber.

[---]

Ümber meie ümarlaua istus neli haisvat hulgust, elu heidikut, paadialust, kes suurema osa oma elust olid vist veetnud vaestemajas Urrupätsi tänavas. Need neli tüüpi ajasid näost sisse meie head ja paremat ja näisid olevat omavahel üsnagi elavas keskustelus ega pannud tähelegi, et peremees on välja ilmunud.

[---]

"Kahju küll, sinjoored," teatasin mina, "aga ma pean selle banketi nüüd lõpetama. Juhtunud on eksitus, ma ootasin ainult ühte teist, kedagi sortsi, kes elab üksinda kalurikülas metsa sees mingil saarel ja posib pahade vaimudega ja ei pese ennast."

"Pesta pole tõesti ammu saanud," kurtis üks hulgus.

"Ja teatavas mõttes elame me kõik üksinda ja ülekantud tähenduses ka metsa sees ja posime kurja saatusega, mis meie peale on langenud," lisas teine.

"Absoluutselt," kinnitas kolmas. "Kaske. Kas te ulataks palun keeletarrendit, kolleeg."

Üks neist küünitaski juba tarrendi järele, kuid ma napsasin selle tal käest. "Avatud uste päev on tänaseks läbi," ütlesin ma otsustavalt. "Paluks nüüd oma paatide alla või kuhu iganes tagasi kobida ja taskuid mitte singirulle täis toppida. Poisilontrus pidi ainult ühe hul… see tähendab sortsi sisse laskma, te ülejäänud olete üleliigsed. Kas ma väljendasin end piisavalt selgelt?"

"Siiski, lubage tähendada, et teist oleks viisakas lasta meil vähemasti eelroog lõpetada…"

"Eelroog tarvis!" hüüatasin mina. "Te olete juba jõudnud praele kolm ringi peale teha ja varsti tahate veel magusat…"

"Äh, aga mis magusroaks on? Kas näiteks šokolaadikoogikesi saaks?" uuris üks.

"Või näiteks vanillijäätist mascarpone’ga à la Bougainville?"

Need olid ühed kõige kummalisemad hulgused, keda ma näinud olin. Ja nagu mu mõtteid aimates kukkus üks neist seletama:

"Ärgu lasku meie välimus ja praegune mõnevarra ajale jalgu jäänud olek teid eksitada. Nimelt oleme me kõik kolmekesi Tarbatu Suurõpila endise ennemuistsete aegade teaduskonna endised õppejõud."

"Me kõik olime nii-öelda agraarhistoriaanid, lugesime adramaade akadeemilist kursust," täpsustas teine ja ohkas.

"Ja meil on need kõik senimaani peas. Aga pärast seda, kui teaduskond suleti — kuna keegi õpilastest ei suutnud kõik ajaloolisi adramaid meelde jätta —, on meil olnud mõningasi raskusi uue stuudiumi leidmisega." (lk 296–299)

• [Värakupalu Maano:] "Ma sain nii aru, et ma pean siia tulema ja siis mind kostitatakse hea ja paremaga."

[French:] "Kes sulle sellist jampsi ajas?"

"Koulu kirjutas mulle nii. Kas ta sulle ei öelnud?"

"Las ma tuletan meelde." Ma lasin mõttes kiiresti läbi kõik, mis Koulu mulle Pärakuvalu ja sortsi kohta rääkinud oli. Midagi sellist, et ma seda regiässa kostitama oleks pidanud, ei tulnud küll meelde.

"Ei, millestki sellisest küll juttu ei olnud. Kui sa soovid, võid muidugi tellida. Aga arvesta, et meil on praegu võistusimmani-aegne soodushindlus."

"Mis see tähendab?"

"Tähendab, et kallimad toidud on soodsama hinnaga." Restoranile soodsama hinnaga, mõistagi, aga seda ei hakanud ma talle ütlema. (lk 327–328)

• Minu toas istus voodil sukkpükstes Mõmmmäe Sulev, lappas pildialbumit Vana-Hiina erootilisest kunstist ja tema ees põrandal seisis alasti Veenuse kuju.

"Lo-lojused," sosistas Nell, pöördus ümber ja läks. Ma seisin kui soolasammas ega suutnud midagi teha.

"Ära puutu mind," ütles Nell veel trepist alla minnes. "Ära kunagi enam minuga räägi."

Minu hüüet, kui see lõpuks suust kuuldavale tuli — "Nellikene, kas ma siis oleksin sind siia toonud, kui ma oleks teadnud, et see pervert siin sees on?" —, ta vist enam ei kuulnud. (lk 337)

• Koulu süütas kiiresti piibu, luupainaja võbelev kotjas sülem üha paisus ja elajaliku moonutatud lõustaga olend hakkas sellest vähehaaval välja pugema… Kuid see, mis nüüd järgnes, oli hullem kui saja pidalitõbise luupainaja rünnak.

Koulu võttis sangarliku hoiaku, otsekui deklameeriks ta poeesi mõnest patriootlikust eeposest, ja hakkas sõnuma, loitsu sepistama:

"Võeh sindä painajaksi
Toonelasta tõugatusta
koolnumaalta kulgejaksi
äräeksnü äärtepäälla
surnusuista sünnütastü
võeh, sindä luudepaindjä
kontämurdjä, hengevarga
rahuröövli, häälevötja
võeh sindä raipehaisu
uksi usu ulkomaalle
tötta paikka törjutuille
takaisi sa tagumaalle
kaskerohtu kannab kaasa
saarepuidä saatab takka
vahtrepuidä vastu suidä
võeh sindä koirakoonu
võeh sindä võirast lehkä
nögestestä nöilab natist
lepist lehka lehvib perrä
tulist tuulta töuseb takka
küüsest kihut kaugemalle
juurikusta jõede takka
rõikast ruttä rahumaille
kõivust kõigu kuhugille
hiirekörvust hiili hiide
pöldaosist page putku
linnurohust lendä laande
kanarbikust kadu koitu
võeh sindä luudepainja…"

Noh, ja nii edasi, nagu see Maavalla arbujatel, sortsidel, loitsujatel ja manatarkadel ikka käib. Kolulu oli mulle mõned korrad seletanud, et mana ja nõiduseasjad ongi nii, et kõige tähtsam on sõna jõud. Kui sa ise mõtled õigeid sõnu ja need valjusti, sugestiivselt lausud ja ise neisse usud, siis ongi suurem osa võlutööst tehtud. Need sõnad ei pruugi kusagil kirjas olla ja harilikult ei olegi — selles peitubki Maavalla ja Suomi manatarkade vägi, et nad on võimelised need väega taiud kohe otse õhust võtma, võimelised neid tuletama vastavalt nõidusele, millega tegu on. Manatarga vägi tuleb endas ise ära tunda ja seda metoodiliselt arendada, et igaks elujuhtumiks oleks targal piisavalt annet hakata soiguma ja sosis[e]ma. Selliseid värsse võib Koulu monotoonsel häälel, endal silmad pahupidi peas ja juuksed turris, jorutada tundide viisi. Need kõik peavad sündima ekspromt ja mingis iidses murdekeeles, kasutades kogu maakeele vokalaabriumit, sest just nii on Sõnal kõige suurem jõud ja vägi sees. Kui sa seda ei oska, siis pole sa mingi manatark. (lk 391–393)

"Süvahavva"

Indrek Hargla, Süvahavva. Esimene suvi. Tallinn: Varrak, 2013

1 Esimene kontakt

• Poe ees pingil konutas kolm kohalikku külameest. Peep noogutas neile põgusalt, need olid juba peaaegu tuttavad näod, omakandimehed. Kõik kolm olid kohalikus vormirõivas: kummikud, dressipüksid, kulunud pintsak ja kangema kraadiga õllepudel käes. Üks neist, kes natuke ontlikum välja nägi, seletas midagi teistele, ja kui Peep poeukse avas, kuulis ta mehe sõnu:

"Kvantteoorias võib kujuneda universumite infinitiivne paljusus, kujutad pilti…" (lk 39)

6 Inimesed surevad

• Peep läks torisedes magamistuppa ja tuli mõne aja pärast tagasi, nägu pahameelest hall. Arvutit ei olnud kummutis. Ta hüüdis Arnikat ja Arnot, lapsed tulid tuppa ja Peep sai Arnika käest kindla vastuse: Arnika ei tea, kus see arvuti praegu on ja tema ei ole seda sealt ära viinud. Peep ja Kristi hakkasid otsima. Nad otsisid kogu ennelõuna ja pidid kahe tunni pärast tunnistama, et vähe sellest, et Süvahavva on selline imelik koht, kuhu poisikesed iseenesest pööningule tekivad, kaovad seal arvutid kummutist. (lk 209)
• Juhan Tuvikese pere, mis koosnes peale vallavanema veel tema kahest pojast Lennartist ja Kaarelist, elas uhkes kahekordses roosas majas, mida valvas urisev, haukuv ja lõrisev lõukoer. Koera nimi oli Valdis ja see oli ka kuudi kohale väikesele sildile maalitud. Siret seletas, et Valdis on Lätist pärit, Juhan oli ta mingilt Valmiera laadalt ostnud. Ta haugub kõvasti, aga inimesi ei hammusta.

"Aga lätlasi hammustab?" küsis Arnika.

"Ma ei tea," tunnistas Siret. "Nad ei ole vist proovinud. Siin mingid Läti mustlased hulkusid, aga need ei ole vist päris lätlased?" (lk 219)

• Varem V

Feliks Luks

Feliks ei olnud üldse lõunaeestlane, ta oli pärit Toila lähedalt ning Värravi õpetaja kohale oli teda kutsunud siinne pastor, kes käis konsistooriumis [Usuteaduse Instituudis — vikitoim.] mõnikord loenguid andmas. Algul ei olnud Feliks sellest muidugi aru saanud, et seminaritööde teemad, mis tihti käsitlesid hauatagust elu ja hinge surematust, oli vana vaimulik valinud spetsiaalselt sellepärast, et Värravisse oma asemik leida. Tihti olid nad jäänud vana pastor Rebasega õhtuti nende teemade üle likööriklaasi taha arutlema. Vana pastori metafüüsilised mõtisklused hea ja kurja olemuse üle olid Feliksit tõeliselt köitnud, ehkki ta sai aru, et need olid olemuselt mitte eriti tõsiusklikud ja inspireeritud pigem katoliiklikest dogmadest. Aegapidi selgus, et pastor Rebane oligi tegelikult katoliiklane, ent millegipärast pidi ta juhatama Värravi luterlikku kogudust ega saanud mitte kuidagi olla keegi teine. Pastor Rebane oli põline põlvamaalane, sündinud Süvahavva talu lähedal ning ta kiitis Feliksile alati, kui ilus kant see on ja kui oluline kant. (lk 234)

7 Minuga või minu vastu

• Varem VI

Andrus Kivioja

eelmine suvi

Andrusele meenus see nimi kohe. Ta nägu vajus pikalt irvesse. "Roomas Kingu?" küsis ta. "Sina kirjutasid selle raamatu? "Arbuja ja rõugutaja… sellessamuses"?"

"Rahvausundis," täpsustas mees kiiresti, aga ta oli ilmselgelt rõõmsalt üllatunud. ""Arbuja ja rõugutaja rahvausundis", täpipealt. Teie teate seda?"

"Naljakas raamat oli," ütles Andrus lühidalt. See oli tõsi, ta oli seda lugedes mitu korda ennast kõveraks naernud, aga mida ta mehele ei öelnud, oli see, et ta oli raamatut lugedes autorit sügavalt austama hakanud. Selle raamatu oli kirjutanud mees, kes armastab esivanemate maailma. See raamat oli tegelikult kummardus ka kõigele sellele, millega Andrus tegeleb. (lk 266–267)

• Varem VII

Ludwig von Risebetter

Need vanamehed uskusid mingeid naiivseid ideaale, taeva poolt ettemääratud headust ja õiglust, oma ühist missiooni.

Ludwig teadis teisiti, tal oli oma missioon. Head ega kurja ei ole olemas. On ainult elu, mis võib kesta lühemat või pikemat aega. Või igavesti.

Ta saatis looži laiali, ta ei vajanud seda enam. Ta otsis oma vaenlasi, leidis mõned ja võitis neid ja sai ka ise mõne valusa hoobi. Ta korraldas Risebetterite äriasju ja muutis ennast sõltumatuks. Samuti uuris ta Süvahavva fenomeni. Süvahavva ei olnud ainus, samasuguseid maju oli Euroopas veel kolm, ent need jäid Ludwigile esialgu kättesaamatuks.

2005. aastal tuli ta esimest korda Eestisse.

[---]

Ta nägi, et kommunismiaegne bürokraatia ja umbusaldus kõige välismaise vastu elas ka vabariigis visalt edasi — see kirjutati seadustesse ja sellel õilmitses tolle pisikese naljaka riigi ametnikkond. Ta otsis Tallinna arhiivides, ajas taga üht vana legendi Valguse isandast ja Süvahavva neitsist ja veendus, et see polegi tühipaljas legend.

Siis tuli ta Süvahvvale ja kohtus Andrus Kiviojaga. Vaigutaja — nagu ta kuulis — oli siis juba käima tulnud.

Miski ei sobinud Ludwigi plaanidega paremini. (lk 290–291)

8 Teda kutsuti arbujaks

• "[---] Tooge mulle see raamat!" ütles Helga. "Keegi, ükskõik kes, ükskõik kuidas. Selle kirjutas Vaigutaja. Ja kui mõni Andruse suguvõsa laps seda loeb ja hakkab neid asju järele tegema, neid nõidusi uurima, siis on ta varsti nagu see…" Helga vaikis, ta otsis sobivat sõna. Teised tunnistasid teda ja ootasid, kuni Helgale meelde tuleb.

"Nagu kes?" küsis Felix lõpuks.

"Nagu seal filmis, noh," kohmas Helga lõpuks. "Seesamunegi, kes pärast seda musta ämbri moodi kiivrit peas kandis."

"Anakin Skywalker," ütles Juhan. (lk 308)

9 Surnud teavad saladusi

• Varem X

Andrus Kivioja,

Süvahavva mets, eelmine suvi

Andrus rääkis edasi. "Vaigutaja oli surnumanaja, nekromant. Ta õppis tegema asju, mida arbujad pole iial osanud. Ta tahtis saada surematuks. [---] Vaigutaja jäi edasi kummitama, kahe maailma vahele."

"Sellised asjad juhtuvad õudusfilmides," tähendas Roomas.

"Oma surmahetkel needis Vaigutaja meie vere ära. See nõidus ilmselt töötab. Ta kuulutas, et ta tuleb tagasi oma vere järele ja seda on ta teinud. Aeg-ajalt, kui ta jälle tugevam on, meelitab ta meie soost lapsi, kelles voolab tilgake temaga sama verd. Need lapsed kuulevad ja näevad teda, ja nad kaovad…"

[---]

"Mõnikord, mõni üksik kord on need lapsed üles leitud. Vaigutaja on nad tagasi andnud. Ja nad ei mäleta mitte midagi, täielik mäluauk, kus nad olid ja mis nendega juhtus. Aga enamasti kaovad nad igaveseks. Vaigutaja saab neist jõudu, et teisel pool edasi elada. Kuid ta tahab siia maailma päriselt tagasi tulla. Ja kunagi, kui ta on leidnud kellegi, kes on nõrk ja viha ja raevu täis, loll ja hull, siis ta tuleb. Jah, ma tean, ta tuleb tagasi, ta tuleb kellegi sisse." (lk 335–336)

10 Konsultant

• "Tema ametlik nimetus on holistilis-regressiivne konsultant," ütles Ants. "Põhimõtteliselt pula, aga sellise tegevusalaga firma lubatakse registreerida."

"Olgu siis konsultant," sõnas Kristi. Nad istusid hommikul Süvahavva talu trepil ja ootasid Antsu sõpra eksortsisti, kes pidi iga hetk kohale jõudma. (lk 338)

• Varem XI

Andrus Kivioja,

Süvahavva mets

Palve on ju samuti loits, kõige iidsem loits, inimene pöördub mõttes endast kõrgemate jõudude poole ja palub neilt abi, lootust, kinnitust ning annab oma kõige tähtsamad mured nende hooleks. Ja isegi kui taevaseid jõude pole olemas — ning tõenäoliselt ei olegi —, siis mingil määral palved omamoodi siiski töötavad. (lk 355)

12 "Ta oli nii ilus"

• Teisel pool

Andrus Kivioja

Ta oli juba pikemat aega surnud, see oli kindel.

Kui ta oli siin maal varemalt käinud, tundus kõik teistmoodi. Siis oli ta olnud külaline, nüüd aga… Elas siin? Või lihtsalt oli? See oli kõnnumaa, mida liigendasid sood ja jõed, madalad metsatihnikud ja sekka mõni järvesopp. Maad piiras kauguses tihe ja silmale läbinähtamatu udulaam. Kes läheb udu sisse, ei tule enam iialgi tagasi. (lk 386)

"Kolmevaimukivi"

Indrek Hargla, "Kolmevaimukivi". Ulmekogumik. Tallinn: Raudhammas, 2018

CLEMENS FELLINUS, REX ESTONICUM

• [Petrus Lymandus:] "Need eestlased ei oska isegi Jumalast õigesti mõelda," ütlesin mina.

[Läti Henrik:] "Aga kas neil selline sõna on olemas?" päris tema.

"On," tunnistasin mina. "Aga see sõna tähistab mingisugust taevas lendavat peletist, kes sõjaõnne annab, kui talle vaenlaste verd ohverdada."

"Umbes nagu meie Mõõgavendade ordu sõjateenistuse vendadel järelikult," ümises tema [---]. (lk 209)