Kindlustus

ProosaRedigeeri

  • Lakkisin põrandaliiste raadiost kõlava Margot Hielscheri hiti "Vaata mulle silma" saatel. Isa seisis redelil ja möirgas kaasa. Kui ta pööras minu poole, et hõigata rõõmsalt ״"Läheb ju küll!", lõi redel vankuma.
"Heinz, ükskord sa murrad veel kaela." Marleen oli märkamatult sisse astunud ja kiirelt redelist kinni haaranud. "Ole pai ja tee seda kusagil mujal."
"Muidu jääb Marleen süüdi - musta tööjõu pärast." Onno otsis oma tööriistakastist midagi ja vaatas korraks üles. "Aga me võime ju öelda, et Heinz kukkus jalgrattalt, siis maksab tema kindlustus ja meie pääseme puhta nahaga."
"Te olete kõik nii brutaalsed." Isa ronis ettevaatlikult redelilt alla.
"Elus on olulised sellised asjad nagu kaastunne, armastus, inimlikkus. Teie ei tea neist midagi, aga kunagi te veel mõtlete mu sõnade peale..." (lk 178-179)
  • Dora Heldt, "Puhkus papaga", tlk Reet Weidebaum, 2018


  • Nüüd tõusis rahandusnõunik ja ütles: "Teised inimesed näevad vaeva, et parimal võimalikul viisil oma äriasju ajada. Ja üritavad end igakülgselt kindlustada. Ning siis tuleb üks tööpõlgurist ninatark ja üritab kõike mingite "filosoofiliste" väidetega hävitada."
Alberto noogutas kinnituseks:
"Seda laadi filosoofilise teadmuse vastu ei aita kahjuks mingi kindlustus. Juttu on millestki hullemast kui loodusõnnetused, härra rahandusnõunik. Nagu te teate, ei kata kindlustus ka loodusõnnetuste tekitatud kahju."
"See pole ju mingi loodusõnnetus."
"Ei, tegu on eksistentsiaalse katastroofiga. Kui te näiteks pilgu sõstrapõõsasse heidaksite, saaksite isegi aru, mida ma mõtlen. Selle vastu, et kogu su eksistents kokku kukub, ei saa end kindlustada. Ka selle vastu, et päike kustub, ei saa ennast kindlustada."
"Kas me tõesti peame sellega leppima?" küsis Jorunni isa oma naise poole vaadates.
Naine raputas pead ja sedasama tegi ka Sofie ema.
"Kui kurb," ütles Sofie ema. "Ja meie siin ei hoidnud millegi arvelt kokku." (lk 423)
  • Jostein Gaarder, "Sofie maailm", tlk Katrin Portnov, Henno Sonn ja Karel Zova, 1996