Jostein Gaarder

Jostein Gaarder (sündinud 8. augustil 1952 Oslos) on norra kirjanik. Tema tuntuim teos on "Sofie maailm".

Jostein Gaarder (2009)

Teosed eesti keeles

• "Sofie maailm: romaan filosoofia ajaloost" ("Sofies verden"). Norra keelest tõlkinud Katrin Portnov, Henno Sonn ja Karel Zova. Tallinn: Koolibri, 1996
• "Vita brevis: Floria Aemilia kiri Aurelius Augustinusele" ("Vita Brevis: Floria Aemilias brev til Aurel Augustin"; romaan). Tõlkinud Karel Zova. Tallinn: Kupar, 1999
• "Saladuslik jõulukalender" ("Julemysteriet"). Tõlkinud Lea Reitel Høyer. Tallinn: EELK Pühapäevakooliühendus, 2000
• "Mängukaartide saladus" ("Kabalmysteriet"; romaan). Tõlkinud Anu Saluäär. Tallinn: Koolibri, Tallinn 2000
• "Apelsinitüdruk" ("Appelsinpiken"; romaan). Tõlkinud Karel Zova. Tallinn: Koolibri, 2005

"Sofie maailm"

"Sofie maailm: Romaan filosoofia ajaloost". Norra keelest tõlkinud Katrin Portnov, Henno Sonn ja Karel Zova. Tallinn: Koolibri, 1996. Suur osa romaanist koosneb filosoofiaõpetaja Alberto kirjadest Sofiele ning Sofie mõtisklustest etteantud teemadel.

• Kas on elu pärast surma? Ka selles küsimuses oli kass arvatavasti õnnelikus teadmatuses. (lk 14)

• Sofie vajus kruusateel seistes mõttesse. Ta püüdis rohkem sellele mõelda, et ta on olemas, katsudes niimoodi unustada, et tema olemasolu pole igavene. Aga see oli täiesti võimatu. Niipea, kui ta keskendus oma olemasolule, kippus pähe tulema ka mõte elu lõpust. Nõnda oli see ka vastupidi: alles siis, kui ta tõepoolest tunnetas, et ühel päeval on ta lõplikult kadunud, taipas ta, kui tohutult väärtuslik on elu. See oli, nagu keeraks ta käes kahe poolega münti: mida suurem ja selgepiirilisem oli mündi üks külg, seda suuremaks ja selgepiirilisemaks muutus ka teine. Elu ja surm olid nagu ühe ja sama asja kaks poolt.

Ei saa tunnetada olemist, tunnetamata, et pead surema, mõtles ta. Sama võimatu on mõelda surmale, mõtlemata seejuures, kui uskumatult imeline on elu. (lk 14)

• Kas pole kurb, et enamik inimesi peab enne haigeks jääma, selleks et mõista, kui tore on elu. (lk 14)

• Kust sai maailm alguse? seisis seal.

Pole õrna aimugi, mõtles Sofie. Kas keegi üldse teab seda? Kuid küsimus paistis Sofiele olevat siiski õigustatud. Esimest korda elus mõtles ta, et on peaaegu võimatu elada maailmas, küsimata, kust see on alguse saanud. (lk 14)

Peatükk "Loodusfilosoofid"

• "Sofie!" hüüdis ema kaugelt. "Sulle on kiri!"

Sofie võpatas. Ta oli ju posti ise tuppa toonud, järelikult pidi kiri olema filosoofilt. Mida küll emale öelda?

Ta tõusis pikkamisi aiakiigelt ja läks ema poole.

"Marki polegi peal. Küll sa näed, et see on armastuskiri."

Sofie võttis kirja vastu.

"Kas sa lahti ei teegi?"

Mida küll öelda?

"Tead sa kedagi, kes avaks armastuskirju, kui ema pealt passib?" (lk 34)

• Sofie oli kuulnud lugu, kuidas Jeesus muutis vee veiniks, aga ta polnud seda kunagi sõna-sõnalt võtnud. Ja kui Jeesus muutiski vee veiniks, siis oli see lihtsalt ime ja järelikult polnud see tegelikult võimalik. Sofie teadis, et nii veinis kui ka kõikjal looduses on palju vett. Aga kuigi kurgis on 95% vett, peab seal lisaks sellele olema veel midagi, mis teeb kurgist just kurgi ja mitte vee. (lk 34-35)

• Siis veel see konnaküsimus. Paistis, et tema filosoofiaõpetaja oli üleüldse konnadest väga huvitatud. Sofie võis ehk nõustuda, et konn on tehtud mullast ja veest, aga sel juhul ei saanud muld koosneda ainult ühest ainest. Kui muld koosneb kõiksugu erinevatest ainetest, siis saaks mullast ja veest ehk tõesti konn tekkida. Aga kõigepealt peavad mullast ja veest tekkima konnakudu ja kullesed. Sest ükski konn ei saa ju otse välja kasvada peenramaast, kasta kui palju tahes. (lk 35)

• Kuna filosoofid elasid teisel ajal ja võib-olla hoopis teistsuguses kultuuris kui meie, siis oleks kasulik jõuda kõigepealt selgusele, mis on vaadeldava filosoofi probleemid. See tähendab - peaksime katsuma endale selgeks teha, millest just antud filosoof on huvitatud. Mõni filosoof arutleb võib-olla taimede ja loomade tekkimise üle. Teist huvitab jälle Jumala olemasolu või inimese hinge surematus.

Kui meil õnnestub kätte leida antud filosoofi "probleem", on meil selle mehe mõttekäiku ka kergem jälgida. Sest ükski filosoof ei tegele päris kõikide filosoofiliste probleemidega. (lk 35)

• Empedoklese arvates esineb looduses ühtekokku neli algainet või "juurt", nagu ta neid nimetas. Need neli juurt on maa, õhk, tuli ja vesi.

Kõik muutused looduses toimuvad nende nelja aine segunemise ja lahknemise tõttu. Sest kõik koosneb maast, õhust, tulest ja veest, ainult et erinevates vahekordades. Kui lill või loom sureb, eemalduvad need neli ainet jälle üksteisest. Seda muutust võib hoomata ka palja silmaga. Aga nii maa, õhk, tuli kui ka vesi püsivad muutumatutena või "puutumatutena" kõigis segudes, milles nad esinevad. Niisiis pole õige, et "kõik" muutub. Sisuliselt ei muutu mitte midagi. Ainult neli erinevat ainet segunevad ja lahknevad jälle - et siis uuesti seguneda. (lk ?)

• Polnud juhus, et Empedoklese arvates olid looduse "juured" just maa, õhk, tuli ja vesi. Enne teda olid mitmed filosoofid üritanud näidata, miks algaine peab olema kas vesi, õhk või tuli. Thales ja Anaximenes olid osutanud veele ja õhule kui looduse olulistele elementidele. Kreeklaste meelest oli oluline ka tuli. Nad nägid ju päikese tähtsust kogu elusloodusele ja muidugi tundsid nad inimeste ja loomade kehasoojust. (lk ?)

• Igas minu keha rakus leidub üksikasjalik kirjeldus selle kohta, kuidas on ehitatud teised keharakud. Seega on igas rakus "kõigest kõike". Pisimaski osakeses leidub tervik. (lk 43)

• Ilmselge, et tavaline vesi ei saa muutuda muuks kui jääks ja auruks. Vesi ei saa isegi arbuusiks muutuda, sest arbuuski koosneb peale vee veel millestki muust. (lk 43)

• Sofie ei teadnud, kas tasub päris tõsiselt võtta väidet, et kõik koosneb maast, õhust, tulest ja veest. Aga kas seal ongi suurt vahet? Põhimõtteliselt peaks Empedoklesel õigus olema. Ainuke võimalus kõikide silmanähtavate muudatustega looduses päri olla ja sealjuures mõistuse juurde jaada on nõustuda rohkem kui ühe algainega. (lk 44)

• Sofie meelest oli filosoofia eriti põnev sellepärast, et ta suutis kõiki mõtteid oma peaga kaasa mõtelda, ilma et oleks pidanud mäletama kõike, mida ta oli koolis õppinud. Ta jõudis järeldusele, et filosoofiat ei saagi tegelikult õppida, pigem oli võimalik õppida filosoofiliselt mõtlema. (lk 44)

Peatükk "Aiapidu"

• "Sofie ja mina oleme viimaste nädalate jooksul läbi viinud suuremat sorti filosoofilise uurimuse. Siin ja praegu tahan ma teada anda, milleni me jõudsime. Me paljastame meie olemasolu sügavaima saladuse."

Nüüd jäi väike seltskond niivõrd vaikseks, et võis kuulda linnulaulu. Ja sõstrapõõsastest kostis sahistamist.

"Lase edasi!" ütles Sofie.

"Pärast põhjalikke filosoofilisi uuringuid, mis ulatusid esimestest kreeka filosoofidest tänapäevani, oleme jõudnud järeldusele, et meie kõik elame ainult ühe majori teadvuses. Hetkel teenib ta ÜRO vaatlejana Liibanonis, kuid ta kirjutas meist ka raamatu oma tütrele kodus Lillesandis. Tüdruku nimi on Hilde Møller Knag ja ta sai Sofiega samal päeval viisteist aastat vanaks. Raamat meist kõigist lebas Hilde öökapil, kui ta 15. juuni hommikul ärkas. Täpsemalt öeldes on tegu suure kiirköitjaga. Praegusel hetkel tunneb ta, et kõige viimased leheküljed kõdistavad tema nimetissõrme."

Laua ümber oli hakanud levima närviline meeleolu.

"Meie olemasolu pole niisiis ei rohkem ega vähem kui omamoodi sünnipäevalõbustus Hilde Møller Knagi jaoks. Sest me kõik oleme välja mõeldud majori tütre filosoofiatundide raamiks. See tähendab näiteks, et väravas seisev valge Mercedes ei ole viit öörigi väärt. Auto on vaid tühiasi ega ole rohkem väärt kui need valged Mercedesed, mis tiirutavad vaese ÜRO majori peas, kes on end äsja palmi varju istuma seadnud, et mitte päikesepistet saada. Liibanonis on kuumad päevad, mu sõbrad." (lk 422-423)

• Nüüd tõusis rahandusnõunik ja ütles: "Teised inimesed näevad vaeva, et parimal võimalikul viisil oma äriasju ajada. Ja üritavad end igakülgselt kindlustada. Ning siis tuleb üks tööpõlgurist ninatark ja üritab kõike mingite "filosoofiliste" väidetega hävitada."

Alberto noogutas kinnituseks:

"Seda laadi filosoofilise teadmuse vastu ei aita kahjuks mingi kindlustus. Juttu on millestki hullemast kui loodusõnnetused, härra rahandusnõunik. Nagu te teate, ei kata kindlustus ka loodusõnnetuste tekitatud kahju."

"See pole ju mingi loodusõnnetus."

"Ei, tegu on eksistentsiaalse katastroofiga. Kui te näiteks pilgu sõstrapõõsasse heidaksite, saaksite isegi aru, mida ma mõtlen. Selle vastu, et kogu su eksistents kokku kukub, ei saa end kindlustada. Ka selle vastu, et päike kustub, ei saa ennast kindlustada."

"Kas me tõesti peame sellega leppima?" küsis Jorunni isa oma naise poole vaadates.

Naine raputas pead ja sedasama tegi ka Sofie ema.

"Kui kurb," ütles Sofie ema. "Ja meie siin ei hoidnud millegi arvelt kokku." (lk 423)

• Noored istusid ja vaatasid Albertot. Tihtilugu on ju noored inimesed rohkem uutele mõtetele avatud kui need, kes on juba mõnda aega elanud.

"Me tahaksime rohkem teada saada," ütles heledate lokkis juustega poiss, kes kandis prille.

"Tänan, kuid mul pole enam suurt midagi öelda. Kui jõutakse järeldusele, et ollakse olemas vaid teise inimese unises teadvuses, siis on minu meelest kõige mõistlikum vaikida." (lk 423)