Haarem

Proosa

Ma ei suutnud kunagi liituda minu noorusajal ellu astunud sugupõlve üldise protestikäraga monogaamia vastu, sest ükski seksialane piirang ei paistnud mulle nii kummaline ja ootamatu, kui seks ise. Kui kellelgi lubatakse, nagu Endymionil, armatseda Kuuga, ja ta kurdab, miks Jupiter hoiab oma kuusid haaremis, näis see mulle vulgaarse anti-kliimaksina. Ühe naise juurde jäämine on väike hind nii suure elamuse eest, nagu ühe naise nägemine. Nuriseda, et ma tohtisin ainult üks kord abielluda, oli nagu nuriseda, et ma olen ainult üks kord sündinud.
- G. K. Chesterton, "Muinasjutumaa eetika", rmt: "Õigest usust", tlk Tiia Rinne, Kuldsulg, 2011, lk 72-73

Kui sündis Muley Ali esimene poeg, korraldas ta kolmepäevase peo. Diplomaatide abikaasad külastasid haaremis kuueteistkümneaastast noort ema, istusid ja igavlesid, kuulasid monotoonset araabia muusikat ja jõid rohelist teed piparmündilehtedega. Keeldumine pakutud teest oli ebaviisakas ning tollal tegin ma palju Austria maine heaks, sest suutsin kuni kakskümmend tassi teed juua ning jõin ka. Muusika mõjus uinutavalt, ühtesoodu vaid viis heli. Ruumi täitsid rasked idamaised aroomid, vanematel daamidel tekitas silmade lahtihoidmine raskust.
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 53

"Eunuhhidega võib pikalt juttu ajada," rääkis üks haareminaine vaimustatult. (lk 6)
"Mis mulle ühest naisest saab, mul peab neid terve haarem olema," ütles eunuhh. (lk 53)
- Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted", tlk Aleksander Kurtna ja Arvo Valton LR 48/1977

Ja tasapisi hakkasin talle jutustama endast, kui olin kaheksa-aastane. Ma tagusin siis poistega palli ja mind pandi ühte jubedasse pansioni. Jubeda koridori lõpus asus kabel. Vasakul uks. Sees läbipaistev ja õrn ülemõde, kes minu eest hoolitses. Ta silitas mind oma peente pehmete kätega, ma istusin tema kõrval, nagu oleks ta mu sõbratar. Ühel päeval ta kadus. Tema asemele tuli keegi paks šveitslanna Uri kantonist. On ju teada, et iga uus võimukandja vihkab eelmise soosikuid. Pansion on nagu haarem.
- Fleur Jaeggy, "Vangipõlve õndsad aastad", tlk Malle Talvet, LR 30/2003, lk 11

Luule

ulahäältest on ogar ka õhk
tuul kähinal koogab kui kaaren
üle mere on madalrõhk
jõudnud linna

tusane haarem
võõpab kriiskavaks kõik oma suud
heidab õlule odavad kangad
kisub juurtega välja puud
ning vallutab pennitud pangad

Maie Remmel, "* ulahäältest on ogar ka õhk" kogus "Laulud laugudetagused" (1982), lk 27