Vikitsitaadid

Lohutus

(Ümber suunatud leheküljelt Trööst)

Proosa

muuda
  • Teaduste tühisus. - Teadus välistest asjadest ei paku mulle häda ajal lohutust selle vastu, et ma ei tunne kõlblust; aga teadus kommetest pakub mulle alati lohutust selle vastu, et ma ei tunne teadusi välistest asjadest. (67/23)
  • Lohutage end: mitte iseendalt ei pea te seda ootama, vaid vastupidi, te peate seda ootama, loobudes iseendalt midagi ootamast. (517/202)


  • Ooperis on liigutav vaadata, kuidas kogu koor lohutab nuuksuvat lauljat. (lk 35)
  • Lohutav mõte: "Kord surevad ka vaglad." (lk 42)


  • Juhan Tuisk toetus uksepiidale. Kogu ümbrus kui vesiklaas, laisalt lainetav mustas nõus - no mida heledamat võib inimene siit hinge ammutada? Raamatutes seisab ikka lugeda, et emake loodus trööstivat inimest tema ahastusetundidel ja andvat talle uut jõudu. See looduski näib aga tänavu kroonuga ühel nõul olevat, mõtles rätsep kibedalt. Must, märg, võigas — see kõik litsub sind vastu maad veel madalamale, kui sa seda juba niigi oled.


  • Kord ütles Püha Assisi Franciscus noorele mungale: "Vend, mingem ja jutlustagem linnas." Ja nii nad lahkusid kloostrist ja, kõneldes üllatest asjadest, läksid nad läbi kogu linna ning tulid tagasi kloostrisse. Noor munk küsis imestunult: "Isa, aga millal me jutlustama hakkame?" Ja Püha Franciscus vastas: "Vend, kas sa ei märganud, et me jutlustasime kogu aeg? Me kõndisime väärikalt, me arutasime kõige üllamaid asju, möödujad vaatasid meid ning said tunda rahu ja lohutust. Tõesti, jutlus ei koosne üksipäini sõnadest, vaid kogu ülalpidamisest."
    • Jelena Roerich, kiri 10. detsembrist 1936 ("Letters of Helena Roerich Volume II")


  • Luule on mulle peaaegu objektiivse ilmsusega ilu tundeline löök: kes ütleb löök, mõtleb üllatust, siirust, vastukarva konventsioonidele. Nüüdis­hetkel on selleks pigem valgusekumas raudteejaamad ja tänavalaulude kohta­mine kui kuuvalguses järv või kontsert murtud kraega kroonlühtrite valguses. Kuid teises staadiumis on see kõige spontaansem protest rõhuva maailma vastu, ja võib-olla isegi kõige vähema mõjuga. Ta annab inimkonnale mõningat lohutust võimatu õnne puhul. Mulle tähendab ta kaht heategu ilma kahjustuste vastukaaluta. Et ta laseb mul unus­tada sõda ja surma ja kõike, mis takistab elu algamast. Ja et ta annab surma piiril, kui on tõsi, et olen surelik, mulle illusiooni, et olen elanud.


  • Täieliku lahtilaskmiseni jõudmiseks ei piisa sellest, kui olla õnnetu. Vaja on lohutamatut õnnetust. Lohutust ei tohi olla. Mitte mingit kujuteldavat lohutust. Kirjeldamatu lohutus laskub siis.


  • [Essex MacGregorile oma esimesest Venemaa-külastusest:] "1905. aastal, esimese revolutsiooni päevil. Olin siis kuusteist või seitseteist aastat vana. Isa võttis mu kaasa, kui tuli tsaarile meie kuninga poolt kingitust tooma, kuldvaasi lohutuseks revolutsioonimurede eest."
"Vaasi?"
"Jah. Ma ei tea, miks just vaasi. Aga vaas, nagu ma väga hästi mäletan, oli ilus, ehk küll pisut eriskummaline. Sinna olid peale etsitud või graveeritud Michelangelo seitse apostlit ja palju häid soove vanaslaavi kirikukeeles.


  • Kuue tunniga ei juhtunud midagi ebameeldivat. Tom oli kartnud, et järsku tuntakse ta ära isegi nii väikeses hotellis, kartnud, et registreerimistaotluse vastu võtnud ametnik võis tema nime tähele panna; aga järgmiseks keskpäevaks olid autol numbrid ilusti küljes. Ka ajalehed ei kirjutanud Thomas Ripley tagaotsimisest, Milesi juhtumist ega San Remo paadist. See tekitas iseäralikku ebamaist õnnetunnet. Isegi Thomas Ripleyna olemine ei masendanud teda. Tom lausa nautis seda, pakkus üle endise Tom Ripley sõnakehvusega, tõrjuva olekuga, alaväärsustundega ja igatsevate vilkspilkudega. Kes küll peaks temasugust veidrikku mõrvariks? Pealegi oleks teda võidud kahtlustada ainult Dickie mõrvamises San Remos, aga paistis, et politseil polnud juhtlõnga. Elu Tom Ripleyna pakkus vähemalt ühe lohutuse: vabastas süütundest Freddie Milesi rumala, mõttetu tapmise pärast.



  • "Punkt 8. Õpilaste füüsiliseks ja ühtlasi esteetiliseks arendamiseks tuleb võtta kavasse laulmine.
Märkus. Laulmine arendab hingamisorganeid ja edendab vokaalseid võimeid; pealegi leiab töölisklass laulus lohutust. Vaimulike laulude laulmine äratab usulist tunnet..." (lk 17-18)


  • Kloostriülem usaldas oma külalist isegi niipalju, et ta lubas teda maha kirjutada kolme mehe laulu tulises ahjus. Töö edenes visalt, sest Davidi käed värisesid ja ta tähed tulid seetõttu veel saamatumad ja nurgelisemad kui muidu. Aga kui see talle rõõmu valmistas — miks mitte! Kuigi oleks olnud loomulikum, et ta oleks otsinud lohutust Hiiobi raamatust — pärast kõike seda, mis ta näis olevat läbi elanud.
  • Vana naine, kes alati oli olnud sügavalt usklik ja kel kunagi polnud olnud teist peigmeest peale Jeesuse, vähemalt mitte teiste teades, istus seal ja vaatas üksisilmi mustale ristile, mis ei lubanud mingit lohutust, mingit armu, vaid tuletas ainult meele, et iga inimese kohus oli oma risti nurisemata kanda. Ja Anna igatses korraga tagasi oma lapsepõlve, mil kirikus oli olnud Jumalaema pilt. Tema poole võis pöörduda kõigi oma väikeste muredega ja ta alati muutumatu leebe naeratus oli lubanud, et ta need palved sobival puhul Issanda ette kannab ja ka omalt poolt mõne hea sõna lisab. Uus usk võis küll olla õige ja puhas, aga see oli armutu ja vali usk. See oli peremeeste usk, kes alati ainult nõudsid ja kelle tahtmist kunagi ei saanud küllalt täita. (lk 204-205)
  • [Joaquim Barrera:] Ma mõtlen kogu aeg ikka veel teiste aitamisest, aga tegelikult olen see mina, kes kõige rohkem abi vajab. Kui mitte muud, siis paari lohutavat sõna, kui pimedus peale kipub. Ja ainsad, kes mulle alati truuks ja alati mu juure jäävad, on surnud. (lk 240)


  • Boy Staunton tegi Suure Depressiooni ajal hiiglapalju raha, sest ta müütas laialt lohutust. Kui mees on omadega hädas, kipub ta iga saadud senti raiskama kohvi ja pirukate peale. Suhkur kohvis oli Boy suhkur, pirukad olid tema pirukad. /---/ Mägede kaupa odavaid kondiitritooteid, kompvekke, suupisteid, kukleid, küpsiseid ja tavalist peensuhkrut, nende kõrvale järvede kaupa iga tuntud puuvilja keemilise aseainega maitsestatud magusat kihisevat vett, mille kõige taga seisis Boy Staunton, ehkki teadsid seda vähesed. (lk 150)
  • [Padre Blazon:] Pühak saavutab võidu patu üle. Jah, aga suurem osa meist sellega hakkama ei saa, ja kuna me pühakut armastame, ja tahame, et ta rohkem meie moodi oleks, omistame talle vigu. Muidugi mitte alati seksuaalseid. Aquino Thomas oli tohutu paks, Pühal Hieronymusel oli kole äkiline meel. See lohutab pakse mehi ja turtsakaid mehi. Inimsugu ei kannata veatust... ta lämbuks selle kätte. Ta nõuab, et isegi pühak peab varju heitma. Kui nemad - need pühad inimesed, kes on elanud nii õilsalt ja ikkagi kannavad oma varju kaasas - Jumala juurde pääsevad, no siis on ka meist kõige hullemal lootust. (lk 174)


  • Kuri õilmitseb just kõige kindlama najal. Alati läheb ta välja suurte arvude, usaldusväärse graniidi, ideoloogilise puhtuse, väljaõpetatud sõjaväe ja korras arveraamatu peale. Tema sellekohast kalduvust võiks ehk seletada seesmise ebakindlusega, aga mis lohutust sellestki, kui Kuri võidutseb.


  • Kui mõelda, et peaaegu alati on kõige innukamad verd appi võtma just juhid, kes väidavad end olevat progressi ja valgustuse ja muu sellise esiridades, siis on võimalik vähemasti nautida asja irooniat. Nojah, mõnikord peab mõtlema, et asja iroonia ongi ainus lohutus, mida inimkonna ajaloo üle mõtisklemine pakub...


  • Emad peavad lapsi hädas toetama ja lohutama, mitte neile meelehärmi valmistama. Nii see vähemalt raamatutes ja filmides käis.
    • J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 44


  • [Horace Slughorn:] Jää jumalaga, Aragog, akromantulate kuningas, kelle pikka ja ustavat sõprust ei unusta need, kes sind tundsid! Kuigi sinu keha kõduneb, jääb sinu hing püsima sinu metsakodu vaiksetesse võrkumähitud soppidesse. Edenegu sinu paljusilmne sugu ja leidku sinu inimestest sõbrad lohutust selles kaotuses, mis neile osaks on saanud.
    • J. K. Rowling, "Harry Potter ja Segavereline Prints", tlk Krista ja Kaisa Kaer, 2005, lk 416


  • Neile, kes leiavad, et väikeriigi võimalused neid ei vääri, oskan soovitada vaid siit lahkumist. Vähemalt Eesti vaimse, kui mitte poliitilise kliima osas on aga igaühel võimalus sõna sekka öelda. Ja on võimalus, et see sõna lohutab, äratab, toetab teisi, kes samamoodi on segaduses ja toimuvast häiritud. Mitte seljatagune anonüümne sõim, vaid selge seisukohavõtt, püüd mõista ja mõistetud saada peaks toimima puhastavalt.



  • "Ja mis sa siis teed, Lupita?"
"Oleneb olukorrast. Silitan neid, see meeldib neile alati, sest vanainimestel pole kedagi, kes neid puudutaks, ja meelitan nad mõnd telesarja vaatama, mitte keegi ei taha ju enne surra, kui on lõpu ära näinud. Mõned leiavad lohutust palvetamisest, aga siin on palju ateiste ja nemad ei palveta. Kõige tähtsam on neid mitte üksi jätta."



  • Peaaegu nelja esileediks oldud aasta jooksul olin sageli pidanud lohutama. Olin palvetanud koos inimestega Tuscaloosas Alabamas, kelle kodud hävitas tornaado, mis muutis tohutud alad linnas hetkega pilbasteks. Olin pannud käed meeste, naiste ja laste ümber, kes olid kaotanud lähedase Afganistani sõjas, Texase sõjaväebaasis tule avanud äärmuslase käe läbi ja vägivalla tõttu nende omaenda kodu lähedal tänavanurgal. Eelmisel neljal kuul olin külastanud inimesi, kes pääsesid massitulistamisest kinos Colorados ja sikhide templis Wisconsinis. See vapustas iga kord. Olin püüdnud iga kord tuua neile kohtumistele oma kõige rahulikuma ja avatuma poole, et pakkuda omaenda jõudu: olles hooliv ja kohal, istudes vaikselt teiste inimeste valuvoos. Kuid kaks päeva pärast tulistamist Sandy Hookis, kui Barack sõitis Newtowni, et kõneleda ohvritele peetud palvusel, ei suutnud ma end temaga kaasa minemiseks kokku võtta. Ma olin sellest niivõrd vapustatud, et mul ei olnud jõudu, mida pakkuda. Olin olnud esileedi peaaegu neli aastat ja selle aja jooksul oli olnud juba liiga palju tapmisi - liiga palju mõttetuid, välditavaid surmasid ja liiga vähe tegutsemist. Ma ei olnud kindel, mismoodi ma suudaksin üldse trööstida inimest, kelle kuueaastane laps lasti koolis maha. (lk 387-388)
  • Minu jaoks oli tähtis olla midagi enamat kui lohutaja. Olin oma elu jooksul kuulnud palju tühje sõnu tähtsate inimeste suust, kes jagasid kriisihetkedel lubadusi, millele ei järgnenud tegusid. Tahtsin olla inimene, kes räägib tõtt, kasutada oma häält selleks, et aidata võimalusel hääletuid ja mitte kaduda hädas olevate inimeste silmist. (lk 391)

Luule

muuda

Kui ühtki krossi pole mul
ja magu laulab ooperit,
siis "Vanemuises" lohutust
saan "kolme krossi ooperist".


EI OLE LOHUTUST.
Kui kurvastaja saabki
kullerkupp oma osa,
nägijast nähtavani
on samm, mida keegi ei sammu.
/---/
Võlts inimese edasielamine
nimes, võlts kestmine loomingus,
võlts manamine ilmalikel matustel,
silmalummus töö, mis jääb, ja lapsed, kes
tõmbavad joont edasi, vilets ja võlts
on kõik peegelpildi loodetud pääsemine
valguse loojudes. Kunagi
jääb hõbe pimedaks ja mureneb klaas,
tõelus aga vajutab näo vastu akent.
/---/
Jumala
kaks selget silma, aga kõik
moondub kirjaks, hieroglüüfideks meile,
ja armust antud viiv põgeneb meie
rumalas ponnistuses leida tähendust ja nime
sellele, mille peegelpildiks valgus meid nimetas.


Ei ole vaja lohutust,
sest lohutus on vale.
Sa nutsid, inimese laps,
ja jõudsid lähemale.
Ja jõudsid kaugemale.

  • Juhan Viiding, "Lapsed", rmt Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 366


Su huultel on salakiri ma
uurin teda, tuhande aasta pärast
ma olen tõlgitsend selle kirja esimese tähe.
Sinu silmad minu kohal
sa ei palu minult troosti
ma midagi ei tea.

  • Ilona Laaman, "Armastades", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 7

Allikata

muuda


Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Lohutus&oldid=97074"