Vikitsitaadid

Martin Herem

Eesti sõjaväelane, kaitseväe juhataja

Martin Herem (sündinud 17. detsembril 1973 Tallinnas) on Eesti sõjaväelane, auastmelt brigaadikindral, 2018. aastast Eesti kaitseväe juhataja.

Martin Herem


Intervjuud ja sõnavõtud muuda

  • Esmalt tuleb meil loomulikult keskenduda Ukraina võidule, sest teel parema tuleviku kindlustamiseks on see esimene ja vältimatu eesmärk. Kuid ainult esimene. Teiseks tuleb meil valmis olla järgmiseks agressiooniks meie, meie liitlaste ja meie väärtuste vastu. Nii nagu me kardame tulekahju, kuigi ei pea seda juba täna või homme tõenäoliseks, tuleb meil selleks ikkagi valmis olla.
  • Võib ju arvata, et Venemaal puuduvad moodsad tehnoloogiad, kuid "lolli", aga massiivse ja ohtliku sõjaväe ehitamiseks väga palju 21. sajandi tehnoloogiat vaja ei ole.
  • Me peame püsivalt ja süsteemselt arendama oma sõjalist võimekust, et olla valmis vastu seisma nii tipptasemel kui ka vana tehnikaga meid ründavale vastasele, mõistes, et nende eeliseks on ja jääb mass.


  • Ma ei usu eriti enam heidutusse. Ukrainasse tungimine oli ilmselgelt sõge, ikka läksid. Ma usun ainult ühte asja – et me peame olema valmis selleks, et niipalju kui agressor üle piiri tuleb, niipalju ta ka otsa saab.
  • Me peame saavutama plaani, et agressiooni korral korral ootab vastast siin mitmerahvuseline diviis. See tähendab seda, et kui elanikkond ei näe siin uut Tapa baasi tekkimas, siis see ei ole mitte läbikukkumine. Kui elanikkond näeb siin üksuseid nagu praegu Siilil või Kevadtormidel, kes tulevad siia ja suudavad ühe või kahe päevaga integreeruda meie üksustesse, siis see on see, mida me tegelikult tahame saavutada.
  • Meie tegevväelased on õpetanud välja hea reservväe. Need mehed ja naised sõdiksid küll.
  • [Infosõja õppusest:] Üle 400 infosõduri tõmbasid sisuliselt tühjaks Eesti ajakirjanduse ja sõdisid infolahinguväljadel, mis on ka väga märkimisväärne saavutus.
  • [Venemaa sõjaväge ei tohi alahinnata:] Me oleme Venemaa sõjamasinast maalinud sellise rumala, madala moraaliga pätikarja pildi, kellest justkui oleks väga lihtne üle joosta või keda oleks väga lihtne võita. See "pätikari" tapab päevas sadu inimesi ja purustab linnasid, ükskõik kui inetu ta ka välja ei näe.
  • Lääs toetades Ukrainat ka niiöelda selliste infooperatsioonidega on võib-olla ka ära petnud paljud poliitikud ka, kes arvavad, et Venemaaga on üsna pea lõpp või isegi kui ta kuskil mujal tahab alustada, siis on ta liiga nõrk. Minu arvates Ukrainas ei lõppe mitte midagi. Ükskõik, millistes piirides Ukraina sõda lõpeb, ei ole meil mitte mingit alust olla rahul ja arvata, et nõrk Venemaa meid kunagi ei ründa või kui ta tuleb, siis me saame temast lihtsalt jagu.


  • Tagantjärele võime öelda, et paremini läks kindlasti siis, kui rahva ühtsus oli tugevam. Kui ühiskonna ühised eesmärgid ületasid üksikisiku hirmu, teeseldud targutamise, iseenda absoluutse vabadustahte või ägeda solvumise mõne riigitegelase vastu.
  • Üsna tõenäoliselt ei meeldinud ka neile, kes Vabadussõjas elu panti panid, mõned poliitikud, kirutud ametnikud või otsesed ülemad. Sageli oli ebasümpaatne isegi kaevikunaaber. Ammugi ei meeldinud paljudele sunniga mobiliseerimine. Ometi tegutseti ühiste eesmärkide nimel. Oma rahva ja riigi vabaduse eest.
  • Palju varjatum sõda käib aga inimeste tunnete, arusaamade, hinnangute ja kahtluste rindel. Nagu ebakindlatel aegadel ikka, on palju umbusku ja usaldamatust. Karmi kriitikat või lausa vihkamist otsustajate vastu. Keda ma pean usaldama? Kas teadlasi, valitsust, ametnikke või iseennast? Kas mõelda ja käituda nii nagu mina ise õigeks pean?
  • Kui palju on kodanikud valmis piirama oma tahtmisi laiema hüve huvides. Vabadussõjas meie esivanemad seda suutsid. Sülitasid vahel teineteise toidu sisse ja läksid koos lahingusse. Kindlasti mitte Pätsi, Puskari või Piibu eest, vaid ühistundest, oma kodu ja rahva eest.
  • Ka 1980. aastate lõpus oli erinevalt paljudest teistest rahvastest meie ühistunne tugevam kui vastastikune vaen ja erimeelsused. See ühistunne päädis Eesti Vabariigi taastamisega ja võimaldab meil täna tähistada oma riigi 103. aastapäeva. Kõige raskematel aegadel on meie rahvas leidnud üles rahvusliku ühistunde, mis on meid kaitsnud.
  • Kas pole mitte imetlusväärne vaadata meedikuid, kes kurnatult võitlevad meie elude eest haiglates ja lasevad end vaktsineerida, võib-olla hoolimata oma isikliku kindlustunde kõikumisest, kuid tehes seda meie kõigi huvides. Ka politseinikud seisavad iga päev vastakuti koroonaga, mille tõrjeks ei ole neil ühtegi relva. Hoolimata väsimusest ja nähtamatust ohust seisavad nad inimese ja riigi eest.
  • Ka ametnikud ja teadlased annavad ühiskonna huvides endast parima. Isegi kui nad teavad, et keegi seab kahtluse alla nende kompetentsi, õpinguaastad, inimliku siiruse, mõnitades neid Facebookis. Siiski nad jätkavad ka nende inimeste kaitsmist.
  • Võttes kokku need mõned näited, saan ma kinnitada, et olen näinud seda ühistunnet, mida me vajame vastase võitmiseks. See on meil olemas, enamikus meist, isegi kui me seda ise ei tea, isegi kui me kahtleme. Ja ma saan kinnitada – meil on tahe, tunne ja uhkus nii selle kui ka võimaliku järgmise sõja võitmiseks, ükskõik milline see sõda siis ka ei oleks.


  • Isegi pinistaja ei mõju. Mul on pinisenud see aparaat aias poolteist kuud ja ma olen võtnud muti kinni pinistajast poole meetri kaugusel. Aga kui muru niita ja muru peal trampida, siis võivad käigud sisse variseda, seda rohkem mutt mulda maapinnale ajab.
  • Ükskord ma demonstreerisin sõbrale, kuidas mutil nahk maha võetakse. Kui korralikult nülgida, tuleb nahk nii puhtalt ära, et ei tule verd ega midagi. Aga juhtus nii, et vigastasin muti kõhukelmet, sisikond tuli välja ja organid olid ilusti näha. Sõber näitas: vaata, vihmaussid! Ma seletasin, et ei-ei, need on sooled. Ja lugesin talle siseelundid ükshaaval ette. Kui maksani jõudsime, tõusis üles küsimus, et kas maksakastet ka saab.
Kuna ühe muti maksast jääb ilmselgelt väheks – muti maks on tilluke nagu näpuots –, siis ma võtsin kaks nädalat aega, püüdsin üksteist mutti, eraldasin maksad, panin need sügavkülma. Ja sellest üheteistkümnest maksast saigi maksakastme.
Panime sibulat ja pipart ja jahu nagu maksakastme puhul ikka. Igaks juhuks praadisin tugevasti läbi. (Häält tasandades:) Ega ma kõiki hullusi ei soovita läbi proovida.


  • Ma pole eriline rahuarmastaja, aga sõda on jube väärtuste raiskamine. Vahel tuleb isegi masendus peale, kui palju me riigikaitsele kulutame. Miks see kuradi naaber ei võiks normaalne olla? Või oleks me kuskil, ma ei tea, Andorra koha peal. Mis siis viga oleks.
  • [Paraadidest:] Meil on natuke kehv maine selles osas. Soomlastel on rauda rohkem, aga paraadid ikka sellised tagasihoidlikud kõndimised, aga seal keegi ei ütle, et soomlased pole vinged. Meil Eestis öeldakse ikka, miks te ei tee midagi ägedamat.
  • [Kaitse-eelarvest:] Kui mulle öeldakse, et näe, siin on kivikirves ja sellega tuleb sõdida, siis ohkan ja kehitan õlgu, aga lähen ja sõdin. Olen selle elukutse valinud.
  • [Kaitseväe lahingumasinast CV90:] Scoutspataljon, lätlased ja leedulased etendasid Lätis Adažis seda kolm korda suuremat vaenlast. CV90te vastu oli neil sama palju võimalusi kui lumepallil põrgus.
  • [Javelinidest:] Koos käibemaksuga maksab selline rakett umbes 100 000 eurot. Sellepärast me lasemegi neid suhteliselt vähe ja hoiame juhuks, kui tuleb mõne miljoni eurost asja, nagu tank, puruks lasta. Siis muutub rakett väga odavaks.


  • Kui me suudame need 21 000 meest püssi alla panna, siis me saame üsna mitme asja vastu ise. Eestit ei okupeerita päevade jooksul. Võimalik, et võetakse ära mingid tükid, aga iseküsimus, kas vastane ikka tahab edasi liikuda, kui 21 000 meest on vastas.
  • Kui vaenlane ei suuda saavutada selget kontrolljoont, siis ollakse läbi kukkunud.
  • [2% SKP-st riigikaitsekulutusteks:] Mina saan öelda, mida selle eest saab. Praegu ei suuda me seda raha ära kasutada, sest tarnijad ei suuda laskemoona meile tuua. Ei suudeta toota. [---] Kuid ostud tuleb ette ära teha. Laskemoon peab olema niimoodi ladudes, et see on tundide jooksul välja võetav ja lahingutegevuses kasutatav.
  • Kuid selge on see, et heaks korvpalluriks saab siis, kui käid võistlustel. Alpinismiga ei saa tegeleda ja kõrgusekartusest ei saa üle ainult kaubanduskeskuse seinal turnides. Teine teema on koostöö meie liitlastega välismissioonidel, mis tõstavad meie professionaalsust. Samas, kaitseväelasena ei otsi me missioone, kuhu minna, see on alati poliitiline otsus.
  • Me oleme kasvanud 50 meest aastas. Aga ainuüksi üks keskmaa õhutõrjesüsteem vajab 50 tegevväelast + 100 reservväelast. Aga neid tulesüsteeme oleks vaja neli kuni kuus. Ehk meie rahvaarv 1,3 miljonit paneb omad piirid ette. Inimeste hulk, kes tahavad tegevväelastena teenida, hakkab otsa saama.


  • Selleks, et kedagi heidutada, peab heidutava mõtlemine olema ratsionaalne, et kui ma lähen kedagi ründama, siis ma maksan selle eest teatud hinda. Kui see mõtlemine pole ratsionaalne, siis pole loomulikult vahet. Paraku Умом Россию не понять... Kuid me lähtume ikkagi sellest, et naaberriigi käitumine on ratsionaalne ja ilmselgelt läheb iga agressioon maksma ja mitte vähe.
  • Meil pole mitte ainult uued ja vägevad relvad, vaid ka teadmine, kuidas sõdida erinevaid relvasüsteeme kombineerides, et 1+1 oleks enam kui 2.
  • 90ndate alguses olid meil ainult automaadid ja mõned granaadiheitjad ja ega me ka eriti sõdida ei osanud. Ma ei räägi siinkohal üksikvõitleja tasemest, kuid meil polnud siis arusaama, kuidas kaitsta tuhande või paari mehega Tartu linna. Nüüd on meil see teadmine olemas.
  • Kindral Laaneots hakkas reserviga tegelema aktiivselt 2007. aastal ja kui mina tulin 2008. aastal paar päeva pärast Gruusia sõja algust puhkuselt, siis võtsin alluvad kokku ja ütlesin, et nüüd on meie prioriteet reserv. Kuigi siis läks majandusega nagu läks ja võib-olla ei osanud me siis kõige paremini raha lugeda, tehti paljud olulised otsused ära just siis.
  • Infooperatsioonidest rääkides, me oleme aastaid lollitanud oma sõdureid Kevadtormil erinevate sõnumitega ja 2012. aasta Kevadtormi stsenaarium oli sisuliselt Ida-Ukraina. Areng on seega kogu aeg toimunud.
  • Laskemoonast rääkides, kui varem pöörati laskemoonale vähem tähelepanu, siis nüüd jätame vajadusel ära mõned tähtsamad asjad, kuid laskemoon, öövaatlusseadmed, transport jms peab olemas olema. Transpordi puhul võib sõja ajal rääkida küll rekvireerimisest, kuid kriisi algus on ülimalt ajakriitiline, seega mingist rekvireerimisest ei saa juttugi olla.
  • Raua ostmisest ei piisa, midagi peab sinna ka peale panema. Tankid nõuavad raha. Palju raha ja meil pole seda.
  • Tervel suurel Ukrainal on probleeme oma tankide ülalpidamisega. Miks meie arvame, et oleme nii nutikad?
  • Kuigi planeerimise lõpp-produkti, lahingplaani nähakse jäigas raamistikus, siis tegelikult on planeerimise eesmärk teha omale selgeks kõik asjaolud, kogu keskkond, et jõuda mingi lahenduseni. Kui lahendus ei hakka tööle, siis on lihtne vaadata korraks tagasi ja võtta välja need elemendid, mis paneksid lahenduse tööle.
  • See on suur kunst, kuidas leida tasakaal jäikuse ja paindlikkuse vahel. Ja seda mitte ainult sõjanduses.
  • Kuid praegu on meil küll kõik eeldused, et olemegi väga paindlikud. Kohati isegi liialt, sest see mida nimetakse ülesandekeskseks juhtimiseks, tähendab pahatihti seda, et ülemuse käsk jäetakse täitmata. Ja see loomulikult ei ole ülesandekeskne juhtimine.


  • Naiste kohustuslik ajateenistus hakkaks meid kurnama, paljud asjad läheks kaks korda rohkem maksma. Sõjaaja struktuurid on ju juba paigas ning relvi, laskemoona ja varustust pole nagunii võimalik kõigile osta.
  • Me tunneks ennast nagu kolme kilomeetri kaugusel rannajoonest olev ujuja, kellele antakse viis kilo kulda ja öeldakse, et sa oled nüüd rikas.
  • [Riigikaitseõppe kõigile kohustuslikuks muutmisest:] Mina isiklikult ei toeta lastele püssiga vehkimise õpetamist.


Välislingid muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Martin_Herem&oldid=99742"