Kultuuriinimene

Kultuuriinimene raamatuga.

ProosaRedigeeri

  • Mina väldin eesti kultuuriinimesi sellepärast, et mõned neist mäletavad mind või on minust midagi kuulnud ja neil on alati olemas mingi kindel arvamus, kes ma selline olen, samuti on tunda, et ma olen kindlalt fikseeritud nende mikroskoopilise täpsusega paika pandud kohalikus kultuurihierarhias, mille astmekriteeriumidest mul on raske aru saada. Neis peensustes olen ma muutunud võhikuks, "ei jaga matsu lahti," nagu ma kuulsin ütlevat oma abituriendist õepoega. Tähendab: ei suuda analüüsida. Nemad, eesti kultuuriinimesed, ei suuda omakorda varjata oma heameelt selle üle, et kuigi välismaal, pole ma ometi kuhugi jõudnud. Nad annavad mõista, et Eestis on juba uued kuulsad tegijad ja mind on sama hästi kui unustatud. Mina pole jälle nendest uutest midagi kuulnud, kuigi nad mõnikord olevat rahvusvahelist edu saavutanud. Ma ei tea, mida selle all mõeldakse. Võib-olla on nad käinud mõnel festivalil. Ja nii meil polegi millestki rääkida.



  • Vahel teeb mulle nalja kultuuriinimeste konventsionaalsus – pead minema kindlat rada pidi ja siis pusserdatakse mingite takistuste ja kändude juures. Paljud lähevad ringiga, mina lähen otse. [---] Tihtipeale on just kultuuriinimesed, kes võiksid olla avatud meelega, nii konventsionaalsed. Karjääri võib olla ühendatud mitu eriala, üht saab teisegi heaks kasutada. Näiteks olen praegu tegev ühe dokumentaalfilmi juures, mille käigus sattusin New Yorgi galeriimaailma – loomulikult teen õhtul hotellis ka kirjalikke märkmeid. Loovusse peaks suhtuma vabalt, ja kui on võimalik, miks mitte kasutada eri meediume, et jõuda mitme kanali kaudu võimalikult paljudeni.