Siuru
Eesti kirjandusrühmitus
Proosa
muuda- Juba ainuüksi "Siuru" rõõmsat viljakust ei või küllalt kõrgelt hinnata meie ahtral maal. Teine küsimus on, kas kõik tooted on igavikuväärtusega. Mulle isiklikult ei meeldi nad kaugeltki kõik, sest mul on oma kindel maitse. Aga ma ei söö ka mitte austreid, ehk rohelist juustu ehk oliiviõli! Ja mul ei tule meeldegi neid inimesi perversiks sõimata, kes neid söövad. "Siuru" puhul oleme aga analoogiliste arvustustega harjunud. Tõsised mehed ei ole häbenenud nii kergemeelselt seksuaalset küsimust käsitada, et nad küllalt arvavad olevat mitmesugusest Psychopatia Sexualis’est sündsat etiketikest meie luuletajatele peale kleepida. Koorest sügavamale tungida ei katsutagi.
- Helmi Neggo, "Kolm suurt õnne". Postimees, 28. november 1919, tsiteeritud rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013, lk 261
- Kõige pikemalt väljendas ta end sel puhul a. 1911 "Eesti Kulturas", kus loendas kõik Noor-Eesti pärispatud: individualismi, estetismi ja peenutsemise, hulkadest eraldumise ning intelligentsile kirjutamise püüde. Sellega äratas ta uue voolu vastu küll teadlikumat opositsiooni, kuid ei suutnud ka oma vanamoelise argumentatsiooniga küllalt veenda. Aastate kuludes harjus ja leppis Jürgenstein ise Noor-Eestiga, tunnustades, et seda, mis viimane uut tõi, oli meie üldarengu seisukohalt ometi vaja. Ühtlasi peab rõhutama, et tema isiklik suhtumine nooremasse kirjanikupõlve oli alati palju sõbralikum, kui võiks seda arvata vihase poleemika põhjal. Aga Noor-Eestiga harjunult tuli kohata veelgi äärmuslikumaid kirjanduslikke nähtusi. Ja jälle võttis Jürgenstein sõna Siuru ning muu vastu. Nagu osutavad tema järelejäänud paberid, on ta neid arve-õiendusi koguni rohkem ette võtnud, kui näeme trükiallikaist, kuid mõnel puhul vist lõpuks käega heitnud. Igatahes kehastas Jürgenstein oma tegevuse viimseil aastakümneil meie arvustuslikku alalhoidlust ja tema nimi sai peaaegu viimase sünonüümiks. Nagu öeldud, pole säärane osa kadetsemisväärt, kuid üldarengu seisukohalt vist omakorda vajalik. Jürgenstein igatahes ei võinud oma veendumuste seisukohalt teisiti toimida. Ja vähemalt meie käesoleva sajandi kirjanduslikkude võitluste mõistmiseks tuleb ikka kasutada tema arvustuslikku toodangut ühe pea-allikana. (lk 218)
- Friedebert Tuglas, "Anton Jürgenstein. Tema surma puhul", Eesti Kirjandus 5/1933, lk 209-219