Sektsioonkapp

Luule

Ma lõhun labidaga
sektsioonkappi, kes on samavana kui mina.
Mina ja kapp, kes mu käte all sureb:
me oleme samaväärsed.
Ainult elu on seadnud nii,
et tema on vaikne objekt,
kes on sündinud teisiti,
sündinud enne kui ta hing,
ja mina elus inimene,
kes joobub sellest,
kui hästi ta teab,
millal raiuda toore jõuga
ja millal meelitada.

• Maarja Kangro, "Asja surm", rmt: "Heureka", Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008, lk 36