Janika Sillamaa

Janika Sillamaa (sündinud 23. juunil 1975 Tallinnas) on eesti laulja, näitleja, muusikaõpetaja, helilooja, näitekirjanik, libretist ja lavastaja. Tema ema on Kaari Sillamaa.

Intervjuud muuda

Mul on mantra: kui ei saa teha suuri asju, tee väikseid. See tähendab, et kui kõik kokku jookseb, siis alusta väikestest igapäevastest asjadest.
Minu arusaam, milline minu muusika peaks olema, erineb nii palju sellest, millisena mind omal ajal suuremalt tutvustati. [---] Minu 2013. aastal ilmunud albumit kuulates saab sellest arusaamast mingi pildi. See on maailm, mida ei saa nende armsate lastelauludega kuidagi samasse patta panna, need on paralleeluniversumid. Olen liiga palju muusik selleks, et teha midagi vastu tahtmist, käärid jäid sisse ja nii ma teatrisse kadusin.
- Janika Sillamaa, intervjuu: Jaanus Kulli, "Janika Sillamaa, kirglik tülitseja ja draamade ülestõmbaja: "Ajaga viha kaob, aga ma pean kõik meeles."", Tiiu/Õhtuleht, 6. juuni 2020

Vanaisa oli lihtsalt see mees, kes väärtustas põhimõtteliselt neid inimesi, kes on oma tööga kuhugi jõudnud ja midagi saavutanud.
[Vanaema] oli harjunud, et kui laps on paha laps, siis talle antakse vitsa. Siis juhtus selline lugu, et ta võttis vitsa välja, andis mulle sahmaka, viskas vitsa maha ja läks dramaatiliselt üle õue. Ma olin umbes viieaastane, siis mina võtsin vitsa kätte ja panin talle järele, andsin talle kaks nähvakat ära.
[Lavakunstikoolist väljaviskamisest, millele järgnes peaosa ooperis "Aida":] Ma sain aru, et te võite mind välja visata ja minu eest otsustada, sest mulle öeldi ka, et sinu koht ei ole teatris, siis mul tekkis see tunne, et te ei ole jumalad, inimene saab natukene ise ka oma elu meisterdada.
- Janika Sillamaa, intervjuu: "Janika Sillamaa raskest katsumusest: panin kogu karjääri lavaka pärast seisma", ERR/Vikerraadio, "Käbi ei kuku", 08.04.2019

[Eurovisioonile minekust:] Linnahallis toimus "Jesus Christ Superstar" rokkooper, mina olin 17-aastane Maarja Magdaleena, ja ühel hetkel lihtsalt lendasid mulle garderoobi Jaak Joala ja Jüri Makarov ja ütlesid, et nüüd on väga-väga kiire selle asjaga, et meil ei ole aega hakata lolli mängima ja kedagi teist otsida, kuu ajaga peab olema kõik paigas.
Ma olin väga noor, ma olin terve elu laulnud ja siis mulle öeldi, et sa pead laulma jube tähtsas kohas. Ma sain aru, et ju ma pean laulma tähtsas kohas vahepeal.
Ausõna, ma ei laulnud seda meelega teistest paremini. Võib-olla ma olen lihtsalt niivõrd emotsionaalne inimene, et see kukkus nii välja. Jaak on mind isegi kahvliga visanud, vabandust, härra Joala. Jaak Joala viskas mind ühe korra isegi kahvliga, sest ta arvas, et ma sonkisin kuidagi või meelega tegin, et ei tuleks see "Lootus".
Omast arust ma ei laulnud "Lootust" nii kohutavalt halvasti, aga ma olin kurnatud ja väsinud. Kui sul on mingi lugu hinges ja see sobis mu häälele kõige paremini, siis see lihtsalt tuleb paremini välja.
Mu ärevus oli see, et see oli mu esimene lennureis ja ma nägin esimest korda mägesid. See oli mul tõesti meeletu unistus näha mägesid.
- Janika Sillamaa, intervjuu: "Eesti esimene eurolaulja Janika Sillamaa: Jaak Joala viskas mind tüli käigus kahvliga", ERR/Vikerraadio, "Stuudios on Sten Teppan", 04.04.2018

[Kaotusest Eurovisioonil:] See inimeste tohutu viha ja see, et ma ei saanud isegi bussiga sõita, sest inimesed olid nii vihased. [---] Ma olen ju kõrvalt näinud, kuidas minu vanaonu läheb spordivõistlusi vaadates väga närvi, kui keegi midagi valesti teeb. See on puhas emotsioon, mida ei saa inimestele ette heita.
- Janika Sillamaa, intervjuu: "Sillamaa ebaedust Eurovioonil: ma ei saanud bussiga sõita, sest inimesed olid nii vihased", ERR/Vikerraadio, "Aeg peatub", 15.06.2018