Kirke Kangro

Kirke Kangro (sündinud 21. aprillil 1975) on eesti kunstnik.

Intervjuud

• Ma olen ise olnud päris mitu korda protsendikunsti žüriis ja alati tohutult rõõmustanud ja hõõrunud käsi, et nüüd ma saan teha midagi avaliku ruumi jaoks. Leida projekti, mis oleks originaalne, mis looks identiteeti avaliku ruumi kunstimaastikule – mida on vähe, sest on ainult mõned tähtteosed, mida teatakse – see ei ole alati õnnestunud.
• Kunst ja demokraatia ei pruugi alati kokku minna. Selleks, et leida originaalne teos, mis looks kohta ja millest saaks hiljem lausa nähtus, selleks peab olema ikkagi mitte nii erimeelsete kunstinägemustega inimeste otsustuskogu. Tekib kurb hetk, et avaliku ruumi kunst on natuke nuditud või pigem läheneb disainlahendusele, mis tellija probleemi lahendab.
• See on paras aja ja energia investeering, et kõikidele konkursside tingimustele vastata ja loomulikult sa ei taha teha midagi, mis ei õnnestuks.
  • Kirke Kangro, intervjuu: Reet Weidebaum, "Professor Kangro: protsendikunsti tellimine võiks muutuda kunstikesksemaks", ERR, 05.11.2023

• Kunagi ta tõesti oli vist pigem funktsionaalne, seal hoiti münte või reisil oli ta vajalik, kuid käekott on teinud täiesti iseseisva disainiajaloo läbi. Osalt tunduvad moevoolud hermeetilised, iseseisvad ja maailmast natukene eraldi, aga väikese ajaloodistantsiga sa tajud, et igasugu hoiakud tulevad sealt läbi, isegi naise rolli muutumine kuigivõrd.
• Mul on olnud palju käekotte, ma üldiselt armastan neid, sest igasugune funktsionaalne vorm on atraktiivne. [---] Kõige ekstravagantsemaid kotte on mulle kinkinud ema, kes on väga käekotiinimene.
  • Kirke Kangro, intervjuu: Ave Häkli, "Kirke Kangro: viimased 100 aastat käekottide ajaloos on olnud kirevad", ERR/ETV "OP", 15.10.2022

• Tegemist on ajalukku mineva biennaaliga. See on sattunud olema ajal, mil maailmas toimub hirmsaid asju. Samas on biennaali jõud koondunud mujale, nimelt keskendutakse sümboolse kapitali ümberjagamisele. Üle 90 protsendi kunstnikest ja kuraatoritest on naised. Enamasti on see näitaja olnud kuskil kümne protsendi juures. Veneetsia biennaal on hea lakmus ühiskonnale, selles formaadis suudetakse öelda midagi olulist. Mida ja keda näidatakse, on väga poliitiline.
  • Kirke Kangro, intervjuu: "Kangro: üle 90 protsendi biennaali kunstnikest ja kuraatoritest on naised", ERR/ETV "Terevisioon", 26.04.2022

• Palju on võrreldud Veneetsia biennaali olümpiamängudega. See on nagu kunstiolümpia, kus korraga toimub jube palju, kõik on esindatud, kõik on tähtis, kõik on elevil.
  • Kirke Kangro, intervjuu: "Kirke Kangro tutvustas Veneetsia kunstibiennaali paviljone", ERR/ETV "Ringvaade", 22.04.2022

• [Leonardo da Vinci maalist "Salvator Mundi":] Seda üldiselt ei peeta da Vinci kõige suuremaks tähtteoseks. Nii et väga huvitav on see fakt, et hetkel müügireitingus on see maal kõige kallimalt müüdud. Ostja tekitab selle hinna.
• Arvatakse, et ta on selle maalinud, aga me kunagi ei tea, kas see Saudi Araabia printsi ostetud ja see tükk seda pintslitööd oli päris originaal. Võib-olla tuleb see päris originaal hoopis kuskilt mujalt välja. Võimalik, et see on rahapesu või kultuse tekitamine.
• Aga fakt on see, et kunstiteadlased on kinnitanud, et selline teos on läbi käidud. Ta on leitud, väga halvasti üle maalitud kujul päästetud. Ma arvan, et tema hinna on ka see üles kruvinud, et ta on nii hiljutine leid. See on tekitanud mingisugust värskust või sensatsiooni.
• Kui mõelda tema "Mona Lisa" peale, siis ka see on olnud mingil hetkel kadunud. 1911 oli üks selline muuseumitöötaja, kes suutis "Mona Lisaga" Louvre'i muuseumist lihtsalt välja jalutada. Väidetavalt hõlma all, sest seal on spekulatsioonid, kuidas ta seda tegi. Tegelikult on see "Mona Lisa" 50x70 cm midagi ja see ei oleks talle hõlma alla mahtunud, sest mees oli väike itaallane. Aga tema mõte oli see "Mona Lisa" viia tagasi kodumaale ja kaks aastat oli "Mona Lisa" täiesti kadunud.
  • Kirke Kangro, intervjuu: "Kirke Kangro: 396 miljoni euro eest ostetud "Salvator Mundi" ei pruugi olla originaal", ERR/ETV "Ringvaade", 03.04.2019

• [Banksy teosest "Tüdruk punase õhupalliga", mis pärast ostutehingu kinnitamist end ise hävitas:] Saime osa sellest, et kunstnik võib materjalina kasutada mida iganes, ka oma ostjat. See teos juba kätkeski iseendas seda raha, mida teose eest saab maksta ja Banksy ette planeerides ja selle paberihundi sinna alla installeerides arvatavasti ootas seda hetke. Ta võib-olla ei osanud prognoosida, mis täpselt need summad on, mis selle teose eest välja käiakse, aga kindel on see, et ta juba haaras ja võttis kaasosaliseks enda teosesse ka selle ostja.
  • Kirke Kangro, intervjuu: "Kirke Kangro Banksy hävinud maalist: kunstnik võib materjalina kasutada kõike, ka ostjat", ERR/ETV "Ringvaade", 08.10.2018

Artiklid

• Aprillis avatud Veneetsia kunstibiennaal ei ole erakordne mitte pandeemiajärgse toimumisaja ega ka mitte käimasoleva sõja mõju tõttu. Seniolematu on osalevate kunstnike koosseis, kellest üle 90 protsendi on naised või muu soomääratlusega kunstnikud. Ka on biennaali kuraator Cecilia Alemani oma näitusele valinud hulga autoreid, kes ei ole seni kunstiloo peavoolus tingimata tuntud või märkamist leidnud. Miks just praegu ja just selline biennaal? Kaugeltki ei ole siin tegemist kuraatori eneseteostusega sotsiaalse statistika kaudu, pigem tegeliku kuraatorivabadusega, millega on toodud vaatajate ette väga tundlik, tugev ja terviklik väljapanek. Kuraator ei ole toetunud oma nägemuses globaalsetele kunstimaailma hiidudele, vaid toonud vaatevälja hulga seni varju jäänud, mõnevõrra vähesemas valguses sündinud kunsti, mis ei ole osalenud kaasaegse kunsti eduloos, vaid loodud võib-olla isegi selle kiuste. See on suur poliitiline otsus – esteetiline on poliitiline – ja teatavasti see, mis (või kes) on nähtav, loob tajutava maailma.
• Varasematest piiridest ja lävedest vabanemine tõotab alati lootust ja uusi unistuste horisonte. Neid piire ületati sel biennaalil mõtestatud loobumise ja teistele ruumi andmisega. Usun, et varasemale vastandumine on vajalik pingelangus ka neile institutsioonidele, kes neid piire dikteerinud on.
• Kui minna tagasi mitmel pool naistebiennaaliks tituleeritud näituse juurde, siis milline on selle tähendus ja kuidas selle sõnumit lugeda? Kas peamine eesmärk on olnud tuua vähem võimalusi saanud kunstnikud nähtavale? On see naiskunstnike loomingule suurema ühisnimetaja otsimine? Aga millised need ühisnimetajad on? Käsitöö osakaal, materjalid, mida peetakse naiselikuks, s.o tekstiil, niidid-lõngad, pärlid, keraamika, seesugused tehnikad nagu õmblemine-heegeldamine-tikkimine-punumine-tekstiilimaalingud? Traditsioonilised naiste küsimused ehk laste, pere, keha, koduga jms seotud teemad? Kas siia alla käib ka naivistlik ja amatöörlik kunst? Kui on oodatud just seda, siis see kõik on kindlasti kohal. Sel teemal läksid mu kunstnikest sõbrad, Šveitsi-Austria abielupaar, kellega avamisürituste aegu kokku juhtusin, omavahel päris tõsiselt riidu. Meeskunstnik leidis, et selline naistebiennaal – aina tikandid, käsitöö, rahvakunsti sugemetega teosed – ei lähe mitte: "Naised on surutud teatud tüüpi kunstidiskursusse. Kus on siis tugevad naistegijad kunstimaailmas? Naiste kunst on võrdsustatud marginaalse kunstiga, naiskunsti konjunktuurse visiooniga!" Naiskunstnik aga oli väga pahane ja leidis, et kunstiloomet ahistab just peavoolu kunstikategooriatele vastamine.
• Näituse pealkiri "Unelmate piim" on võetud Leonora Carringtoni müstilise alatooniga lasteraamatust, kus Alemani sõnul "räägitakse maailmast, kus pidevas metamorfoosis hübriidsed olendid võivad muutuda ja saada kellekski või millekski muuks". Selle atmosfääri ja voolavuse taustal räägib näitus keha metamorfoosist ja inimkonna sageli unenäolistest ja mõneti müstilistest määratlustest ning valikutest. Need tunduvad aga loogilised, sest oleme nendega harjunud.
  • Kirke Kangro, "Veneetsia biennaal nr 59 – mitte marginaalne, vaid märgiline", Sirp, 13.05.2022