Algupära

(Ümber suunatud leheküljelt Originaalsus)

Proosa

muuda
  • Tõeline algupärasus seisneb mitte uues stiilis, vaid uues nägemuses.
  • True originality consists not in a new manner but in a new vision.


  • Levimuusika kui kõige massilisem kunstiliik nõuab üha kasvavat tähelepanu kõigis oma ilminguis. Paraku kohtame levimuusika tar­bevormide juures mitte just harva trafaretseid, banaalseid muusika­palu, mis kipuvad saastama muusikaatmosfääri. Selle asemel võiks kõlada rohkem sisukat originaal­sete ideedega eriilmelist muusikat. (lk 5)
    • Anne Erm, "Polkast rokini: Tänapäeva Eesti levimuusika panoraam", 1984


  • "Seal all," ütles ta [Vetinari], "on inimesed, kes järgnevad ükskõik millisele lohele, kummardavad ükskõik millist jumalat, vaatavad mööda ükskõik kui suurest ülekohtust. Kõik see tuleb teatud üksluisest, igapäevasest halvast. Põhjuseks pole suurte patustajate tõeliselt kõrge, loominguline põlastusväärsus, vaid justkui masstoodanguna välja lastud hingepimedus. Patt, milles, nagu võiks öelda, puudub igasugune algupära. Nad lepivad kurjaga mitte sellepärast, et nad oleksid poolt, vaid sellepärast, et nad pole vastu."
    • Terry Pratchett, "Vahid! Vahid!". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Varrak 2002, lk 341


  • Kõigi lugude juured ulatuvad looja kogemusse — läbielatu on allikas, millest fiktsioonid oma jõu ammutavad. See ei tähenda muidugi, et romaan oleks autori varjatud biograafia, ent igas fiktsioonis, isegi kõige ohjeldamatuma kujutlusvõime puhul, on võimalik saada jälile alguspunktile, varjatud seemnele, mis on sügavalt seotud kõige sellega, mida loo väljamõtleja on läbi elanud. Ma julgen väita, et sellel reeglil pole erandeid ning et keemilises mõttes puhast algupära kirjanduse vallas ei eksisteeri. (lk 14)
    • Mario Vargas Llosa, "Kirjad noorele romaanikirjanikule". Tõlkinud ja järelsõna Ott Ojamets. Kultuurileht, 2011 (LR nr 15/16)


  • Loomingule püstitatakse ametlikke ja mõistuslikke sihte, kirjutatakse manifeste ja eeskirju, sigitatakse võimustruk­tuure koguni vaimuväljal — see, mille üle meie lähiminevikus on üsna tulemuslikult arutlenud prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu. Tagajärg on see, et kaob loomingu vabadus ja algupära, eelkõige kannatab aga loomingu eetiline mõõde. Teisisõnu, loojad, kes peaksid kõnelema Jumalaga või absoluudiga ja seeläbi tekitama mingeid vastuseid olemasolu kõrbes, panevad oma toodangu teadlikult müüki vaimuturul, mille mehhanismid ei erine muude maiste turgude omast.