Anne Erm

Anne Erm (sündinud 4. septembril 1943 Rakveres) on eesti helilooja, muusikateadlane ja -ajakirjanik.

"Polkast rokini"

Tsitaadid väljaandest: Anne Erm, "Polkast rokini: Tänapäeva Eesti levimuusika panoraam", 1984.

Tänases kultuurisituatsioonis on levimuusikal täita olulisem koht kui kunagi varem. Ajastu pulss ja muutumised kajastuvad siin otseselt ja vahetult. (lk 5)
Levimuusika kui kõige massilisem kunstiliik nõuab üha kasvavat tähelepanu kõigis oma ilminguis. Paraku kohtame levimuusika tarbevormide juures mitte just harva trafaretseid, banaalseid muusikapalu, mis kipuvad saastama muusikaatmosfääri. Selle asemel võiks kõlada rohkem sisukat originaalsete ideedega eriilmelist muusikat. (lk 5)
Läänemere kaldal asuvas Eesti NSV-s on loodud huvitav ja mitmekesine muusikamaastik, mida Moskva kriitik Artjom Troitski nimetas levimuusika paljuliigiliseks looduskaitsealaks, kus võib kohata mõndagi haruldast liiki, mida mujal Nõukogude Liidus ei leidu. (lk 5)
Mis on levimuusika arenemise suurimaks stiimuliks? Muidugi head levimistingimused, massikommunikatsioonikanalite sihipäraselt planeeritud töö. (lk 5)
Tänapäeva noored on küllalt hästi informeeritud, nende muusikaline silmapiir võib olla väga lai. Nad teavad, milline on momendil maailmas hea ning moodsa muusika mudel ja on virgad seda nõudma. Selge, et ajast ja arust solist või ansambel ei löö täna enam läbi. Aga muusika on siiski kõigi jaoks, vanade ja noorte jaoks. Siit saavad kosutust hingele ja vaimule koolilapsed ning pensionärid, töölised ning põllumehed. Neile on vaja anda valikuvõimalus. Kellele lööklaul, kellele folk, kellele džäss, kellele rokk... Meie muusikaolustikus peaks leiduma muusikat kõigiks hingeilmadeks. Ainult sel juhul tunneb inimene, et muusika on ta sõber, ta emotsioonide rikastaja. (lk 5)
Kõige paremini suudab erinevate kuulajate maitset rahuldada raadio. (lk 5)
Esialgu veel puudub meie vabariigis muusikute tegevust korraldav ühine organisatsioon, aga seda oleks ammugi vaja, sest kõik ei mahu filharmoonia hoole alla. "Hiina müüri" professionaalsete ja taidlusmuusikute vahel tänapäeval muidugi pole. Hindamise kriteeriumiks jääb ikka kvaliteet, ja kui see rahuldab, on uksed eetrisse ning kontsertlavale lahti mõlemale. (lk 6)
Asjatundjaks levimuusika hindamisel peab end enamasti igaüks. Eestis on igas peres keskmiselt kaks raadiot, igas teises kodus on televiisor, igas kolmandas grammofon, igas neljandas magnetofon. Muusikat käepärast kui palju! Vähem või rohkem kuulavad levimuusikat kõik inimesed, isegi selle veendunud vastastel on südamesopis mõni lemmiklaul. (lk 6)
Meie sajandil toimub levimuusika areng käsikäes massikommunikatsioonivahendite arenguga. Muusikat tiražeerivad raadio, televisioon, heliplaadid, -lindid, -kassetid jne., olles võimsaks loomingu stimulaatoriks. (lk 6)
36־aastaselt surnud Raimond Valgre pärandas meile ligi sada laulu, millest paljudele lõi ta ise ka sõnad. "Sinilind", "Muinaslugu muusikas", "Hall sõdurisinel", "Saaremaa valss" ja kümned teised Valgre laulud on leidnud kindla koha solistide repertuaaris ja kuulajate südames, kõlades üha uutes vokaal- ja instrumentaalvariantides ka noore muusikutepõlvkonna esituses. (lk 7)
Kuuekümnendatel aastatel seisis eesti levimuusika juba kindlalt jalgadel. See oli stabiliseerumise periood: loomingulised otsingud kinnistusid, helilooming ja esituskunst saavutasid suurema kunstiküpsuse. Eesti džässifestivalid võitsid suure autoriteedi kogu Nõukogudemaal. Rohkem kui kakskümmend parimas loomeeas professionaalset heliloojat tegid palju ära meie levimuusika arendamiseks. Isegi mitmed veendunud süvamuusika autorid kirjutasid sel perioodil mõned teosed kergemas laadis. Heliloojate edurivis oli kolm meest Uno Naissoo, Arne Oit ja Valter Ojakäär. Nende muusikalise tegevuse ja loomingu mõju meie tänasele levimuusikale oleks raske üle hinnata. Nad võitlesid rahvusliku, nüüdisaja nõuetele vastava professionaalse loomingu eest, rajades kindla aluse eesti džässimuusikale ning arendades edasi laululoomingu traditsioone. Nad võtsid oma südameasjaks noore haritud levimuusikute põlvkonna kasvatamise ning tõhusa muusikapropaganda tegemise. (lk 7)
Kuuekümnendate aastate keskpaiku hakkas võrseid ajama noorteansamblite muusika, esialgu biitlite vaimus. Aegapidi hakkas iga ansambel oma loomingulist palet kujundama. Noor laienev suund nõudis üha suuremat tähelepanu, jättes eelnevad muusikavoolud ja žanrid tahaplaanile. Esimesena taandus instrumentaalmuusika. (lk 7-8)
Seitsmekümnendate aastate keskpaigast alates teeb meie levimuusikas ilma ansamblite muusika. "Kukerpillide", "Apelsini", "Fixi", "Ruja", "Radari" jt. gruppide muusika on võitnud laia auditooriumi poolehoiu. Kasvab ansamblite professionaalsus, laieneb nende muusika stiililine ring, rikastub kõlapilt. (lk 8)
Uno Naissoo oli erakordne inimene. Oma elu jooksul suutis ta teha mitme mehe töö. Iial ei öelnud ta ära, kui vajati tema abi mõnes muusikaga seotud küsimuses. Tal oli südamel meie levimuusika tulevik kõigis aspektides. Oma tegevusega näitas ta eeskuju, valgustas uusi radu. (lk 9)
Kõige hinnatavamad helimeistri instrumentaalmuusikas on tema džässisüidid, mis avasid uue ajajärgu eesti rahvusliku džässi arengus. Ta uuris põhjalikult eesti rahvamuusikat ja kasutas oma loomingus rohkesti folkloori intonatsioone, plagaalset harmooniat, erilisi tämbreid, arendusvõtteid. Uno Naissoo süite kuulates tunnetab iga muusikasõber, et see on džäss eesti moodi, eesti teemadega, eesti hingega. (lk 9-10)
Uno Naissoo ei kuulunud nende heliloojate hulka, kes kord avastatud muusikalist leidu kasutavad aastast aastasse. Iga laulu jaoks leidis ta uue muusikalise lahenduse, uue puändi. Sellepärast on tema laulud värsked ning kordumatud. Neis köidab kõigi komponentide fantaasiarikas ühendus, orgaaniline tervik. Ilusat meloodiat toetavad harmoonilised leiud, orkestrivärvid. (lk 10)
Tema loomingus ei ole ilmetuid teoseid, samuti pole ta eluromaanis sisutuid lehekülgi. (lk 10)
Uno Naissoo ei sallinud ükskõiksust ega käegalöömist. Sageli haaras ta ise sule selgitamaks ajakirjanduse veergudel muusikahariduse vajalikkust, analüüsides hea sõbrana kolleegide ja noorte muusikute tugevaid ning nõrku külgi. Raadio- ja televisioonisaadetes oodati teda kui mahlaka sõnaga objektiivset muusikakommentaatorit. (lk 11)
Arne Oit (1928—1975), ENSV teeneline kunstitegelane, ELKNÜ preemia laureaat, paljude lauluvõistluste võitja, on suurkuju meie laululoojate seas. Ületada Arne Oidi kunstikõrgusi pole lihtne. See ülesanne seisab meie heliloojail veel ees. (lk 11)
Arne Oit oli sõnakehv ja tagasihoidlik inimene. Tema mina teine pool — looming — aga seevastu tunneteküllane ning aval. (lk 11)
Arne Oit oli meie lauluvõistluse idee algataja ja juba esimesel filharmoonia lauluvõistlusel 1959. aastal võitis Arne Oidi laul "Meie Mall" aasta populaarseima meloodia preemia. Järgmistel aastatel noppisid ta laulud pea kõigil vabariigi lauluvõistlustel mõne preemia ja vahel, kui auhindu palju kogunes, näis, et tal on pisut piinlik, et ta teistest tugevam ning viljakam on. (lk 12)
Arne Oit kirjutas südamest ja südamesse. Ta tundis oma kuulajat ja aimas intuitiivselt, millest parasjagu puudust tunti. Ta laulud on kirjutatud hea maitsega, neil on kaalukas üldinimlik sisu. [---] Ta laulude avaras temaatikas peegeldub ergas ja mitmekülgne maailmataju. Helilooja temaatilised laulud kutsuvad kuulama. Neis ei ole suurejoonelist pateetikat ega välist sära, seda sügavam aga on sisu. Kuulates ta laule "Vana meloodia", "Igavene tuli" või "Unustuse jõel", jääd mõttesse ja kuuled otsekui igaviku häält. (lk 12)
Niisiis on Arne Oidi laulude temaatika väga mitmepalgeline. Ta ei olnud vahest nii suur eksperimenteerija kui Uno Naissoo, kuid ka tema leidis laulužanrile mitmeid uusi vormilahendusi, värskeid võtteid arranžeeringuis, oskas vajaduse korral oma oidilikku helikeelde sulatada elemente Beethovenist või "biitlitest", soulist või akordionimuusikast. Ta laulude esmane tunnusjoon on haruldane meloodiarikkus, millega kaasnevad klassikaline selgus ja hea vormitunnetus. Küllap selles ongi ta laulude laia populaarsuse peapõhjus. (lk 12)