Rahvakunst

Luule

neil olid pikad kirjud vööd
ja pikameelne regivärss
nad tegid veel ka tohutööd
nagu näiteks torbik ja märss

rahvakunsti nad tegid ka
ja traditsioone jälgisid
ja vahel surid hulgana
katku või lihtsalt nälgisid

Jaan Kaplinski, "Esivanemad" kogus "Tule tagasi helmemänd" (1984)

Proosa

Koopa-aegse alginimese loomapiltide kõrvale võib seada meieaegse bušmani loomutruud kaljumaalid Lõuna-Aafrikas. Muidu aga leiab naturalistlikku kunsti, mil muud otstarvet pole kui loodust kujutada, õieti alles ja ainult rahvaste juurest, kel juba kõrgelearenenud kultuur on. Nende mõlema äärmuse vahel on lõpmata pikk arenemiskäik, mis ühte langeb üksiku vabanemise ajalooga. Alles indiviid, köidikutest vabanenud isik lõi vaba individualistliku kunsti - lõplikult alles muistses Kreekas. Niisama kui inimsoo ainuke esindaja ühiskond oli, oli ka kunst tuhande traditsiooni köidikuga seotud ühise kasu teenija. Looduseinimene tunneb ainult kaunistavat kunsti, mis ta tööriista ja sööginõud ehib. Rahvas ei ole iial iseseisvat, vaba kunsti loonud, nagu meie sest aru saame. Ainult ehtekunstis, ornamentikas, leiab rahva ilutunne avaldust. Rahvakunst on ehtiv kunst, mõisted rahvakunst ja ornamentika langevad kokku. (lk 148)
Looduseinimese pikaldane töötamisviis iseenesest on juba mõõduandev tegur, mis tema kunsti iseloomu ära määrab: loov kunstnik kui üksikisik, oma maitse ja arvamustega, unistuste ja ettekujutustega kaotab tähenduse ja astub kõrvale. Kus loodusrahva kunst otsekohe mõtteid tahab avaldada, sääl pole need üksiku, vaid seltskonna ideed, millest ta räägib. Esiisade teenimine, suguharu kaitsevaimu kujutused jne. on niisuguse kunsti objektid. Kuid ka kui meie mõttekunstist jälgegi ei leia ja meil ainult ehtivate kujudega tegemist on, ei leia kusagilt märki üksiku kunstniku inspiratsioonist. Meie näeme ju veelgi, kui raske kunstnikul on vabaneda oma ümbruse ja aja maitsest ja täiesti uut teed leida. Mitu korda enam kui vabalt loovat kunstnikku köidavad rahvakunstnikku seaduseks muutunud kombed, traditsioonid. (lk 149)
Mida kiidame me kõige enam rahvakunstis? Kas mitte ta kindlat stiilitundmust? Kuid just stiil on pantser, mille läbi rahvakunst end kindlustab igasuguste äkiliste hüpete vastu arenemises, iga üksiku kunstniku fantastilise mõtte, iga suurema uuenduse vastu. Läbi aastasadade kujunevad kindlad vormid ja seadused, mille järgi iga mustri kokkuseadmine sünnib, arenevad teatud motiivid ja tüüpused ainuõiguslisteks, mis alalõpmata vaheldudes siiski alalõpmata korduvad. Kõik teatud rahva tööd teatud stiilis on üksteise nägu ja üksteisest kohe tuntavad. Rahvas ise on need tööd loonud oma ilma nimeta kunstnikkude käe läbi, kes oma leidlikkuses ehk ühe või teise variatsiooni stiili vormitagavarale juurde lisavad ja uusi kombinatsioone sünnitavad, kuid kelle loovat tegevust juhib ja valitseb seaduslikuks saanud maitse traditsioon. (lk 149-150)
Helmi Neggo, "Rahvakunsti üleüldisest iseloomust". Postimees, 26. ja 27. aprill 1916, tsiteeritud rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013

Aga ungari suur ja värvikas rahvakunst särab kõigis vikerkaarevärvides nelkidest, roosidest, tulpidest, kõigist fantastika imelilledest geomeetriliste kirjade kõrval. Ungari rahvuslik iseteadlikkus seletab, et siin eht madjari nähtus on, ja selle kunsti esiisasid vast Pärsiast ja steppidest võib otsida, tal aga muu Euroopaga midagi ühist pole. Kuid needsamad lillekirjad, needsamad motiivid ja kompositsiooni põhjusmõtted vaatavad meile vastu paljudest Lääne-Euroopa talupojakunsti töödest, neid leiame sakslaste ja rootslaste juurest, ja neid leiame - eesti käise- ja tanukirjadest. (lk 166-167)
Kui meil pilgatakse, et Eesti helilooja "euroopalikku muusikat" teeb, siis on see kahtlemata raske etteheide tema kunstnikuande ja kunstnikuaususe vastu. Aga kui rahvas mingi võõra lauluviisi - näiteks kirikulaulu motiivi - omaks võtab, teda sadades teisendites, muudetult, võõristatult, tundmatuks moonutatult üle kogu maa kui rahvalaulu laulab, siis ei tule kellelegi meelde sellest kui plagiaadist ehk vaimuvaesuse tunnismärgist rääkida. On - kui nii tohib ütelda - rahva loomulik õigus nii teha. Umbes sarnane nähtus kordub ka teistes kunstiharudes. Üks saksa uurija seletab, et kõik nn. talupojakunst on sündinud valesti mõistetud, oskamatult järeleahvitud linnakunstist. Kuid ka seal, kus suurte kunstistiilide mõju üsna selgesti tuntav, tema motiivid ainuvalitsejad, loob rahvas siiski - jaolt oma isesuguse maitse, jaolt tehnilise jõuetuse sunnil ometi üsna algupärase, värske, rahvusliselt mõjuva kunsti, mida ta täie õigusega omaks tohib nimetada. (lk 171)
On huvitav tähele panna, missugune kunstistiil, missugune ajalooline ajajärk kõige kestvamalt mingi maa rahvakunstis jälgi on jätnud. Islandis elab veel praegu puhas romaani stiil. Mõningas Saksamaa osas on usupuhastuse ajajärk nähtavasti kõige iseteadlikuma, jõukama talupojaseisuse leidnud, kelle renessansistiil pärastistele, vaesenevatele põlvedele eeskujulikuks, ideaalseks jäi. Rootsimaal on ainuvalitsus rõõmsa, kerge rokokoo, 18. aastasaja lõpu kunstistiili käes. (lk 172)
Helmi Neggo, "Stiilist eesti rahvakunstis". Kõne peetud 1916. Ilmunud: Helmi Neggo. Eesti rahvakunstist. Eesti Rahva Museumi väljaanne nr 16, Tartu 1918, tsiteeritud rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013

Võrrelgem aga rahvakunstiteoseid; olgu need mis tahes ajastust, kogutud mis tahes mandrilt, on neil ühised tunnused, mida märkab igaüks. See sarnasus johtub üleloomulikkusest, mis on olemas igas folkloorses teoses. Ühiselu, mis loob folkloori — ehkki teos valmib alati üksikisiku käe läbi, kes oskab seda kollektiivset emotsiooni konkretiseerida —, kannab endas teatud verbaalsete vormide, rütmide, dünaamiliste skeemide maagiat. Rahvalooming on inimlikust (kuid mitte individuaalsest) alateadvusest lahutamatu protsess. "Haritud" looming aga rebib end sellest rahutust maagiast lahti, väljendab isiklikku maailmanägemist, ise tajutud emotsiooni, mis ei ole osa terve kogukonna emotsioonidest.
- Mircea Eliade, "Kogemata avastatud tõdedest", tlk Riina Jesmin, LR 32-33 2002, lk 68

Eesti rahvakunsti uurimise ja laiemale lugejaskonnale tutvustamisega tegelevad etnograafid. Viimaste seisukohad on vajutanud selle ala kirjandusele ka oma erialalise pitseri. See väljendub muuhulgas rahvapärase terminoloogiaga seotud küsimuste erilises aktsenteerimises, tööriistade, töövõtete või dekoori nimetuste, samuti kommete ja tööprotsesside üksikasjalikus jälgimises meie maa kihelkondade või maakondade järgi. Samas jääb materjali ajalooline ja esteetiline analüüs tahaplaanile. Viimane raskendab aga suuremate kunstiajalooliste üldistuste tegemist. (lk 5)
Kõik see tegi eesti rahvavaipade üldilme XIX saj. lõpul eriti mitmekesiseks ja vaheldusrikkaks.

Rahvakunsti arengu seisukohalt omasid selle perioodi vaibad erilise koha. Eesti rahvakunsti spetsiifiliseks jooneks on rahvarõivaste tugev potentsiaalne ülekaal muu ainelise rahvakunstiga võrreldes (vaibad, puidutööd jne.). Möödunud sajandi lõpul aset leidnud rahvariiete asendumine linnarõivaga halvas valdavama ja sisuliselt olulisema osa eesti rahvakunsti arengus. See protsess toimus nii kiiresti ja massiliselt, et tekitas üldise rahvakunsti hävingu mulje. Ometi ei riivanud see rahvavaipade arengut. Pigem vastupidi. Koos elutingimuste paranemisega hakkasid kattevaibad talupoja interjööris etendama suuremat osatähtsust. Nad muutusid puhta kambri, pererahva elutoa lahutamatuks sisustusosaks. Kasvas vajadus ka dekoratiivsemate sõidu- ja saanivaipade järele, kuna need muutusid jõukama talupojakihi rikkuse tunnuseks ja uhkustamise esemeiks. Tekkinud olukord stimuleeris vaipade edasist kunstipärast arengut. Tõsi, linna maitse ja väikekodanlikud maitsesadestused, mis immitsesid teatud määral ka maakangrute töödesse, andsid ennast järjest enam tunda. Ometi ei vaibunud rahvalooming ning eesti rahvavaibad rikastasid värskendava, elujaatava allikana veel käesoleva sajandi esimesel veerandilgi eesti rahvakunsti. Rahva ammendamatu fantaasia tõi kaasa üha uusi lahendusi ja loomingulisi suundi. (lk 12-13)

Lisaks kõigile eespool mainitud vaipadele tekkisid XX saj. alguses Eesti külades tikitud vaibad heegeldatud alusel ja vöödest kokkuõmmeldud vaibad, mis oma olemuselt on rahvakunsti langustunnuste ning väikekodanliku linnamaitse mõju avaldusvorme. (lk 43)
Käesoleva sajandi kahekümnendatest aastatest peale võttis linnas arenev tarbekunst juhtiva positsiooni enda kätte. Ta tugevnes järkjärgult seoses vastavate õppeasutuste tööga ja professionaalsete kangrute kaadri kasvuga. Ometi ei ununenud sajandite vältel kujunenud eesti rahvakunsti kaunid traditsioonid. Eesti rahvakunsti populariseerimine linnakunstis algas juba sajandivahetusel, kuid kandis esimesi tüsedamaid tulemusi vaibakudumises alates kolmekümnendatest aastatest. Ka tänapäeva Nõukogude Eesti tekstiilikunstnikele on muistsed rahvavaibad jäänud alatiseks suurepäraseks eeskujuks, omamoodi maitse ja meisterlikkuse kooliks, mistõttu võime tänapäeva uusloomingut vaadelda kui rahvakunsti traditsioonide otsest jätkamist. (lk 44)
- Helene Kuma, "Eesti rahvavaibad", 1976