Valin nende seast raamatu, mis käsitleb Adolf Eichmannikohtuprotsessi. Mul oli ähmaselt meeles, et Eichmanni nimi oli kuidagi seotud natside sõjakuritegudega, kuid mingit huvi ma ta vastu ei tundnud. Lihtsalt jäi see raamat silma. Raamatust saan ma teada, milline suurepärane kontoriametnik see hõrenevate juuste ja metallroheliste prillidega kolonelleitnant oli. Kohe sõja alguses saab ta natside peakorterist ülesandeks juudiküsimuse lahendamise – see tähendab massimõrva – ja teeb plaane, kuidas seda konkreetselt täide peaks viima. Ja mõtleb plaani valmis. Küsimus, kas selle täideviimine on õige või mitte, tema pähe praktiliselt ei kerki. Ainus, millele ta mõtleb, on, kuidas lühikese aja jooksul väheste kuludega võimalikult palju juute ära saaks koristatud. Tema arvutuste kohaselt oli Euroopa aladel kokku 11 miljonit hävitamist vajavat juuti.
Ta varub mitmest vagunist koosnevaid kaubaronge. Kui palju juute peaks ühte rongi toppima? Kui mitu protsenti neist transpordi käigus loomuliku kaona oma eluga hüvasti jätab? Kuidas saaks neid töid võimalikult vähese inimeste arvuga läbi viia? Kuidas saaks laipadest kõige ökonoomsemalt lahti – põletaks, mataks või sulataks? Eichmann istub laua ääres ja arvutab hoolega. (lk 162–163)
