Karsklane

ProosaRedigeeri

  • "Juba üks hammustus on liiast?" kordas Vimes. Ta tundis selle moonutatud mantra ära. "Kas te olete... karsklane?"
"Nüüd juba peaaegu neli aastat."
"Verd üldse ei joo?"
"lkka. Loomade ferd. See on nende fastu palju leebem, kui neid tappa, fõi mis teie arvate? Loomulikult teeb hammustus nad faguraks, aga ausalt öeldes pole niikuinii tõenäoline, et mõni lehm Aasta Helgeima Pea auhinna fõidaks. Seni ei ole ma sisse fajunud, härra Fimes."
"Tagasi vajunud. Meie ütleme "tagasi vajunud"," lausus Vimes nõrgalt. "Ja... kas see asendab inimverd?"
"Nagu limonaad asendab fiskit. Uskuge mind. Kuid intelligentne mõistus fõib leida... aseaine."
  • "Juustu!" ägas ta. "Palun thooge mulle juustu! Või suur öun! Midagi, mida hammustada! Paaalun!"
"Siin keldris ei ole midagi sellist..."
"Hoidke minust eemale! Ja ärge hingake niimoodi!" halas Otto.
"Mismoodi?"
"Et rind niimoodi paisub ja töuseb ja fajub! Ma olen ju fampiir! Minestav noor neiu, palun saage aru, hingamine, rinna foogamine... zee kutsub minu zeest esile midagi kohutavat..." Ta ajas end jõnksatusega püsti ja haaras kuuereväärilt musta paela. "Aga ma olen thugev!" karjus ta. "Ma ei fea kõiki alt!"
Ta oli jäigalt valveseisangus, kuid tema piirjooned olid pisut hägused, sest vabin raputas teda pealaest jalatallani, ja ta hakkas väriseva häälega laulma: "Thäita meil ülezanne, thulge faid, faid, faid, ootab thassike teed ja üks sai, sai, sai..."
  • Terry Pratchett, "Tõde", tlk Allan Eichenbaum, 2007, lk 169