Tänav

Tänav on järjestatud majade jada inimasulas.

Alice Jane Muskett,"Cumberland Street" (u 1902, Sydney)

Elisabeth Warling (1858-1915), "Fontenay aux Roses", s.d.

Marie Cazin (1844-1924), "Tänav Normandias", s.d.

Bertha von Tarnoczy (1846–1936), "Lõunamaine tänavavaade", s.d.)

Andrus Johani, "Liiva tänav talvel" (Talvemaastik Tartus) (1940)

Yemima Ergas, "Tänaval" (2005)

Piibel

• Kaksteist väravat on kaksteist pärlit, iga värav ühest pärlist, ning linna tänav on puhtast kullast otsekui läbipaistev klaas.
  • Johannese ilmutuse raamat, peatükk 21, salmid 21 ja 25

Proosa

• Lillekiosk tänaval on nagu tundmatu jalutaja haud. (lk 29)
• Aidanud pimedal ületada tänava, oleme mõnda aega pimedad ja otsustusvõimetud. (lk 31)
• Öösel on tänavad pikemad kui päeval. (lk 35)
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, Loomingu Raamatukogu, nr 2, 1974

• Sel kellaajal, roheka gaasitule valguses, meenutab mu tänav suhkruga pruunistatud kreemja mandli, tumepruuni mokakohvi ja kollase karamelli segu — paarutatud pudedat magustoitu, mille pinnal hulbib kivine nugaat.
  • Colette, "Vagabund", tlk Helva Payet, 2010, lk 22

• Tomile meeldis, et Venezias polnud autosid. See andis linnale inimliku näo. Tänavad on nagu veresooned, mõtles ta, ning inimesed on veri, mis ringleb kõikjal.
  • Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007, lk 131

• Olen nii palju lugenud suurlinna tänavate ürgmetsa-üksindusest, et lasksin ennast eksiteele viia. Võisin aga üsna varsti märgata, et seda ma küll poleks pidanud tegema. Inimesed ja linnadki on ju nii erinevad, ja mis ühe juures ainult kergelt tuju tõstab, võib teise hoopis jalust lüüa.

Nagu oleksin sattunud hullumajja. (Mu sügavamad hirmuelamused on alati olnud ühenduses hullumeelsusega. Mäletan, missuguse hirmuga tulin mööda Kopli surnuaiast, kui olin käinud vaatamas "Dr. Mabuse testamenti". Mitte sellepärast, et see oli surnuaed, see oleks võinud olla mistahes mets või tühi paik.) Kogu tänav, nii kõnni- kui sõidutee, oli täis kiilutud noori inimesi mõlemast soost, kes kambakesi liikudes käratsesid, huilgasid ja puhusid paberist pasunaid. Just selles viimases helis oli mingi ähvardav-luurav totrus, mis igal hetkel võis üle minna mõttetuks vägivallateoks. Esialgu see küll ei jõudnud kuski paukhernestest kaugemale.

Ma olin küll kujutelnud, et inimesed on rõõmsad ja ülemeelikud. Ja siiras, puhkev rõõm ei väljendu alati harmooniliselt ja graatsiliselt nagu operetilaval. Aga ma ei näinud ühtainustki rõõmsat nägu, ühtki rõõmsat inimest.

• Karl Ristikivi, "Hingede öö", 1953, lk 8-9

• Ta võttis Lontu sülle, silitas teda ja ütles oma kõige õrnema häälega: "Lontu, küll sa oled kallis!" Siis aga turtsatas Pontus. "Mulle paistis küll, nagu oleksid sa öelnud: katsu ennast vähemalt tänaval valitseda!" (1. ptk)
• "Mis ma näen... kaklus keset tänavat?" kuulis Rasmus korraga oma isa häält. "Pahameelt tekitav sündmus ja ma ei tea mis kõik veel!" (4. ptk)
• Berta oli küll ärevil, ta muudkui vahtis vargsi ringi. Kuid tal ei tarvitsenud karta. Kingsepa tänav lebas alles hommikuses unes, viltused päikesekiired läikisid pisikestel aknaruutudel ja ükski varajane vilgas eideke ei pistnud veel pead pelargoonide vahelt välja, et järele vaadata, kuidas algav päev paistab. (6. ptk)
  • Astrid Lindgren, "Rasmus, Pontus ja Lontu"

• Ta läheks peatänavat mööda südalinna poole, omaette arutledes, kas linnal ongi südant. Hilisõhtune tänav oleks nagu hilisõhtune jõgi, kes on oma kaldad pähe õppinud.
  • Nikolai Baturin, "Kuningaonni kuningas", rmt: "Kuningaonni kuningas", 1973, lk 134

• Kosmosesse tuleb saata terve hulk kunstnikke ja loodusteadlasi, fotograafe ja maalikunstnikke, kes pööravad peegli meie poole ja näitavad meile Maad kui ühtainust planeeti, ühtset organismi, mis on elav, habras, õilmitsev, sumisev, täis vaatepilte, täis kütkestavaid inimesi — kõike, mida kalliks pidada. Võib-olla ei lõpeta kodu põhjalik tundmaõppimine kõiki sõdu, kuid suurendab meie imetlust ja uhkustunnet. See meenutab meile, et inimlik kontekst pole pigistav nagu silmus, vaid avar nagu maailmaruum, milles meil on õnn elada. See muudab meie ettekujutust sellest, mis on lähikond. See veenab meid, et me oleme millegi pelkadest riikidest suurema ja sügavama kodanikud, et oleme Maa kodanikud, ühtaegu selle lustisõitjad ja hooldajad, kes teeksid õigesti, kui üheskoos tema probleemidega tegeleksid. Vaade kosmosest pakub meile, evolutsioonilistele maimukestele, esimest korda võimaluse ületada kosmiline tänav, seista ning silmitseda oma kodu ja seda esimest korda selgelt nähes hämmastuda.
  • Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 323-324

• Linna peatänaval kapsaid kasvatada on seesama, mis juua surnuaia kaevust. (lk 121)
• Tänav, mis tõttab pärimäge, soovides meid kõikjale kohale toimetada esimestena, on pettunud, kui alla jõudes jääme ostma ajalehte. (lk 122)
  • Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989

• Tänav oli piirkonna allakäigu tõttu kui mitte lausa välja surnud, siis vähemalt tõsiselt haavatud. (lk 19)
  • Terry Pratchett, "Tõde", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2007

• Ära astu kõnniteelt tänavale enne, kui saad kogu tänavast üle minna. Võid kõnniteelt vaadelda jalakäijaid, kes on keset hullunud ja möirgavat liiklust lõksu jäänud. (lk 2205)
  • Ron Padgett, "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2201-2206

• Nõukaajal suheldi füüsilises mõttes tõesti lähemalt ja vahetumalt (isegi telefoniautomaat tänavanurgal oli tihti rikkis, nii et pidi ise kohale minema.) Küsimus on aga selles, kas säärase suhtlusega kaasnes tingimata helget sooja meeleolu, kas "inimlahkuse piimanired" voolasid? Tundub, et nõnda seda vahel vaikimisi kujutletakse. Ent kui see tõepoolest nii oleks olnud, siis miks üllatas turiste läänest, kui vähe meie inimesed naeratasid, kui sünged olid näod tänaval?
  • Mihkel Mutt, "Millest jutustab meile ühistransport", Postimees, 6. oktoober 2018

• Juba on nad jälle teel, unest läbi tulnud, kostüümi selga ajanud, astunud lavale. Linna teenijad usus, selle suure patuse kloostri mungad ja nunnad, või siis tolad. Näitlejad. Sest astudes tänavale, astud lavale.
  • Tõnu Õnnepalu, "Pariis", EKSA, 2019, lk 118

• Peale kujude saab kivist ruumis isikustada tänavaid – läbi aegade on see üks lihtsamaid viise kellelegi austuse avaldamiseks.

Tartu linna 480 tänavast 13 kannab naisenime, millest üheksa ilmselt kahetähenduslikuna muuna mõeldud (Astri, Eha, Hiie, Vilja, Õie, Õnne jt), neile vastandub seitse arhailist mehenime (Jaani, Jakobi, Lembitu, Aleksandri jt). Selgelt isikustatud nimelised tänavad on 36 mehel ja kahel naisel – Anna Haaval ja Lydia Koidulal. Või äkki on Käbi tänav austusavaldus Käbi Lareteile? Kas Ihaste Bajadeeri tänav austab Pallase legendaarset modelli Magda Beeki?

• Elo Kiivet, "Kivist naised on nähtamatud", Sirp, 19.06.2020