Väljakaevamised

ProosaRedigeeri

  • Hattie suunas pilgu üle segadiku silmapiiri poole. See oli kõige lagedam arheoloogiliste väljakaevamiste plats, kus ta iial oli töötanud. Shetland oli üksainus taevas ja tuul. Siin ei pakkunud varju ükski puu.
Ma armastan seda kohta, mõtles ta äkki. Ma armastan seda rohkem kui ühtegi teist paika maailmas. Ma tahan siin veeta oma ülejäänud elu. (lk 11)
  • Hattie poleks üldse tahtnud, et Evelyn täna Setteris oleks. Nad olid Whalsayl viibinud vaid nädala ning tal oli muustki mõelda: muredest, mis koos rõõmuhetkedega ikka ja jälle tema meelde kerkisid. Pealegi tahtis ta väljakaevamistega edasi jõuda. Omaenda kaevamistega, mis olid sügisest saadik pooleli. Nüüd olid pikemad päevad ja ilusam ilm ta tagasi Shetlandi saartele projekti lõpetama toonud. Ta kibeles tagasi peakaevandisse minema, et jätkata sõelumist ja dateerimist, et lõpetada oma piinlikult täpsed märkmed. Ta tahtis väitekirja kaitsta ja end minevikku matta. Kui ta suudaks tõestada, et Setteris oli keskaja kaupmehemaja, oleks tal doktorikraadi saamiseks algupärane uurimismaterjal. Veelgi tähtsam: hoone dateerimist ja selle staatust kinnitavate esemete avastamine annaks talle põhjenduse rahastamistaotluse esitamiseks, et kaevamisi laiendada. Siis oleks tal ettekääne Shetlandi saartele jäämiseks. Hattie ei talunud mõtet, et ta on võib-olla sunnitud saartelt lahkuma. Ta arvas, et ei suuda enam kunagi linnas elada. (lk 19)
  • Päev varem oli Sophie proovikaevandi peaplatsist veidi eemal ära märkinud ning murukamara eemaldanud. Ta oli paljastanud juured ja lapikese tavatult liivast kuiva pinnast ning tasandanud ala kirkaga, et proovikaevamine saaks alata. Pealmine pinnasekiht oli visatud juba olemasolevasse prügihunnikusse. Kõik oli valmis, kui Evelyn kell kümme kohale jõudis, nagu oli lubanud, jalas koortriidest püksid, seljas vana paks kampsun. Tal oli murelik pugejailme nagu õpilasel, kes püüab õpetajale meeldida. Hattie selgitas talle protsessi.
"Kas hakkame siis pihta?" Hattie teadis, et Evelyn on innukas, kuid naine oleks pidanud siiski asja tõsisemalt võtma, näiteks märkmeid tegema. Hattie oli platsi kirjeldamise meetodid üsna üksikasjalikult läbi võtnud, kuid polnud kindel, kas Evelyn oli sellest kõigest aru saanud. "Kas tahad käsilabidaga proovi teha, Evelyn? Sellisel platsil me kõike ei sõelu, ehkki võime selle läbi vesisõela lasta, ja kõik leiud tuleb konteksti asetada. Kas sa saad aru, kui tähtis see on?"
"Jajah."
"Ja me töötame tuntud alalt tundmatu suunas, nii et kaevame alati tahapoole. Me ei taha tallata asjadel, mille oleme juba välja kaevanud." (lk 20)
  • Hattie oli pettunud, kuid püüdis seda mitte välja näidata. Algajaid erutasid nende esimesed leiud. Shetlandi väljakaevamistel leidsid nad ikka ja jälle luukilde, enamasti lammaste omi; kord oli tegemist ka hobusega, skelett oli peaaegu tervenisti säilinud.
Hattie hakkas seda Evelynile selgitama, rääkis, mida võib looma jäänuste paigutusest teada saada.
"Me ei saa lihtsalt eset välja kaevata," ütles ta. "Me peame seda kontekstis hoidma, kaevamist kihthaaval jätkama. See on hea õppetund. Ma jätan su sellega tegelema ja tulen hiljem tagasi." Ta mõtles, kui kohmetuna tema ennast kaevates tunneks, kui keegi üle tema õla vahiks. Pealegi oli tal oma töö teha. (lk 21)
  • Mima tegi neile võileibu ja tuli pärast ka ise välja vaatama, mis toimub. Kui Evelyn proovikaevandisse tööle naasis, seisis vana naine juures ja vaatas. Mimal olid jalas mustad krimpleenpüksid ja kummisaapad, mis lotendasid põlvede ümber. Ta oli õlgadele visanud viledaks kulunud halli fliisi. Hattie meelest nägi ta seal seistes ja vaadates, kuidas tema minia töötab, välja nagu kapuutsiga vares. Kapuutsiga vares, kes on valmis toidupalukest haarama. "Noh, Evelyn, milline sa välja näed?" küsis Mima. "Käpuli nagu mingi lojus. Selles valguses oled sa justkui mõni Josephi siga, kes seal mullas songib. "Vaata ette või muidu lõikab ta sul kõri läbi ja sööb su peekoni pähe ära." Ta naeris nii valjusti, et hakkas köhima ja puristama. (lk 22)