Omavalitsus

ProosaRedigeeri

  • Linnad on hakanud koostama kliimakavu, kuid haljastust ja puude osa seal ei käsitleta. Omavalitsustel puuduvad linnahaljastuse visioon ja arengukava. Juhiseid ja tegevusplaane koostatakse küll miljööväärtuslikele aladele, transpordile, kergliiklusteedele, kõrghoonetele ja paljule muule, kuid mitte linnahaljastusele. Üldjuhul arvatakse, et puid ja metsa on ka linnast väljas, kuid linnade ümber laiuvad monokultuursed põllud ning väikesed metsalapid ei aita linnal ökosüsteemina paremini toimida. Ka arengu­kavade, plaanide ja planeeringutega on vaja rohkem mõelda rohelusele. Vaja on teha tegevusplaan, kuidas suurendada linnade elurikkust, taastada biotoope, kuidas tagada rohevõrgustiku säilimine ja tuua loodus linna tagasi. Seejärel on plaanide süsteemseks elluviimiseks tarvis tahet ja vahendeid. Siis on ehk lootust, et apokalüpsist ennustav seier punasest oranži poole nihkuma hakkab.


  • Kaasava eelarve üle hääletamise ajalugu pole Eestis pikk, kuid tänavu on põhjust tähistada juba väikest ümmargust sünnipäeva. Kümme aastat tagasi, aastal 2011, hakkas e-riigi akadeemia sellest võimalusest rääkima. Esimesena lasti elanikel eelarve üle otsustada Tartus, kus sai 2013. aastal esimest korda siinmail hääletada selle üle, mida 1% linna eelarvest peale hakata. Kiire internetiotsing näitab, et nüüdseks hääletatakse kaasava eelarve üle väga paljudes omavalitsustes: Hiiumaast Tapani ja Võrust Harkuni. Puudust tuntakse aga üsna sarnastest maistest asjadest: mänguväljakutest, välijõu­saalidest, pargipinkidest, ilusatest kooli­hoovidest, korrastatud puhke­aladest ja muust säärasest.
  • Elanike väikesed ja maised soovid annavad väga hästi aimu omavalitsuse tegematajätmisest: terviseradade ja bussipeatuse valgustamine, ranna korrastamine ja kooli õueruumi kavandamine on ju omavalitsuse elementaarne ülesanne. Kuni sellised väikesed asjad logisevad ning on korda tegemata, ei võida ilmselt eelarvehääletusel kogu elukeskkonda parandavad ideed.