ProosaRedigeeri

  • Seejärel võttis tema üle võimust viha. Ta püüdis seda valitseda, sügavalt hingata ja rahulikuks jääda, kuid see ei õnnestunud tal. Keegi värdjas sõitis talle peaaegu sisse ja oleks ta äärepealt tapnud. Võinuks ka auto sodiks sõita, mis oli antud hetkel tähtsamgi. Selle auto esituled, mis ta teelt välja lennutas, olid kustutatud, kuid ta ei kuulnud, et too maniakk oleks minema sõitnud. Ta tuli autost välja ja tundis, kuidas raev temas pulseerib nagu veresoon kaelal. Ta tahtis kedagi lüüa. Ta polnud mitu kuud sellist tunnet tundnud ja viha mõjus talle nagu narkomaani kehasse imbuv mõnuaine, tekitades tuttava õndsustunde ja erutuseuima. Shetlandile saabumisest peale oli ta olnud viisakas ja mõistev. Ta oli oma masendust talitsenud. Nüüd oli see leidnud õigustatud sihtmärgi ja ta lasi selle vallale. (lk 14-15)