Laiskus

Laiskus on inimese enda või teiste poolt antud (negatiivne) hinnang inimese tegevusetusele või ebapiisavale tegevusele.

Proosa

Kuigi ma pole tähtsate jõudeinimeste hulgast, siiski sarnanen ma logeleva noorukiga.
- "Õlimüüja ja lillehaldjas", Loomingu Raamatukogu 37/1959

Joonistamine sobib ülimalt hästi naiseliku ilu arendamiseks. Mõtted, mida see sünnitab, on rahustavad ja tõsised, selle nauditava tegevuse vältel tuntav leebe ind mitte üksnes hajutab melanhoolia ja morbiidsed tundmused, vaid arendab ka otsustusvõimet ja tundepeenust, andes palge väljanägemisele kõrgema loomutooni.

Laisad inimesed kalduvad uskuma, et neile niisugused või naasugused taotlused "ei meeldi", unustades, et meeldivaks võib saada niihästi mõistuse kui ka maitse teel ning see vajab vaid kindlameelset juhatust. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")

Judith Montefiore, "Juudi käsiraamat", 1846

Vereülekanne on laiskuse kallamine kehast B kehasse C.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974, lk 41

Tondinahad aina pikutasid igirohelise rohu peal. Kui haljas vaip sai selja all ära muljutud, tuli ennast teise kohta veeretada — jälle oli ase värske. Väikeste tondinahkade mõnusaim mäng oligi enese rullimine. Mõnikord põrgati külgepidi kokku, aga keegi ei teinud sellest tüliküsimust. Vanemast peast ununes lapseea lust ära, ehkki tondinahkade kehad olid ümmargused ja veeresid sileda maa peal hästi. Aga tondinahkadel polnud põhjust ennast ülearu liigutada. Pruukis kätt sirutada ja ikka jäi mõni puu otsast pudenenud vili pihku. Vaid üksikud tondinahad viitsisid aeg-ajalt jalgadele tõusta, et banaanikobaraid murda või terava kiviga mõnda ananassi varre otsast maha lõigata. (lk 5, algus)
Et tondinahad päeviti enamjaolt pikutasid ja öösiti sügavasti magades puhkasid, siis oli nende karv suurest lamamisest üsna tokerdunud. Ümmarguse kere kõige ümaramate kohtade peal oli nahk laiguti paljaks kulunud, aga paklas kõrvatagustes elasid väikesed sinised ämblikud. Need punusid sinna sasikarvadesse aina uusi ja uusi võrke, vaat et mässivad tondinahkade kõrvad tervenisti oma niitide sisse. Aga kõrvad olid tondinahkade eriline uhkus: suured, kikkis ja servast merekarbi moodi kaardus. Et tondinahad tillukeste siniste ämblikega sõda pidada ei viitsinud, läks neil vanemast peast kõrvakuulmine viletsaks. (lk 6)
Kui ürgajal maid ja meresid jagatud, seisnud elusolendid hoolega järjekorras, et oma tulevasest kodupaigast mitte ilma jääda. Kõik kivised künkad, liivased kõrbed, mädasood ja lumelagendikud, metsatihnikud ja kaljulõhed, ookeanisügavused ning ojakaldad määrati kellelegi elamiseks. Teised olnud oma õnne juhuse pärast ärevil, ainult tondinahad ei võtnud üldisest sagimisest ega trügimisest osa. Nemad põõnanud rahumeeli päikesepaistel, tulgu mis tuleb. Kõikide üllatuseks selgus, et voostritel vedas hullupööra. Jagajad teinud teatavaks, et vedelvorstid surevad muidu välja, kui neile parimat maanurka ei anta. Kuidas aga saaks nobedate ning virkade nobedust ja virkust mõõta, kui üleüldse laisku ja loodreid poleks? Eks maailma täiuse nimel otsustatigi lorud tondinahad külluslikul maalapil hinges hoida. (lk 6-7)
Tondinahad olid määratud laiskadeks ja nad ei kurtnud oma saatuse üle — või lihtsalt ei viitsinud endale teistsugust elu soovida. (lk 7)
- Aimée Beekman, "Tondinahad", 1977

Me maname laiskust ega mõtle, et ülipüüdlikkus on inimkonnale sootuks rohkem kahju teinud. (lk 32)
Käsku täidetakse ka laiskusest: ei viitsita vastu hakata. (lk 33)
- Arvo Valton, "Uksed kriuksuvad öösiti", 1977

Ma ei usu, et leiutamine sai alguse vajadusest — minu arvates on leiutamise otseseks põhjuseks tegevusetus, võibolla ka laiskus. Et vähema vaevaga läbi ajada. See ongi see suur saladus, mis on toonud meid läbi aegade sadade tuhandete aastate jooksul, teinud tulekivi küljest kildude tagujast nõudepesumasina sisselülitaja.
- Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 143

Oleks keegi, kes niidaks, maksaks kas või viis rubla päevas, aga kõik teevad ainult endale ja on uhked pealegi nagu seesama naabri-Edvarts — temal olevat vaja puhata! Mis puhkus on maainimesel suveajal? Kas päev otsa traktoril istumine võtab tõesti nii läbi? Masin töötab, mitte juht, mis see kangide vajutamine õige ära ei ole. Varem, vaat siis oli töö, kui rukis oli nagu müür, põllule võis nagu metsa ära eksida, ja see mets tuli rautsiga maha niita, vihku siduda. (lk 16)
- Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23

Vahel ikka valutab siit ja sealt, aga ma ei kurda. Ühtki treeningut pole ma sellepärast vahele jätnud. Laiskuse pärast aga küll.
- Nora Kutti, intervjuu: Ann Hiiemaa, "Veteranidest maailmameistrid murravad müüte". Postimees, 22. mai 2010

Inimese keha, psüühika ja käitumine on evolutsioonis tuhandete aastate vältel muutunud kooskõlas keskkonna muutumise kiirusega. Ent digitaalne kood muudab maailma oluliselt kiiremini, kui inimene sellele järele jõuab. Inimese geneetiline kood ja psüühiline kohanemisvõime lähevad selgelt vastuollu tsivilisatsiooni hullumeelse tempoga. Stephen Hawking hoiatab, et oleme astunud kõige ohtlikumasse sajandisse inimkonna ajaloos. Seetõttu on laiskusel, seanahavedamisel ja molutamisel inimliigi püsivuse seisukohalt kahtlemata üpris oluline roll.
- Valdur Mikita, "Lingvistiline mets", 2013, lk 201

Luule

Laiskus luusis mööda tuba.
ise sosistas:
"Ma luban
jätta mänguasjad maha
sinna, kuhu ise tahad!"

Erika Esop, "Laiskus", "Kümme keerusaia", 1982, lk 24

Vanasõnad

Ahju taga laisa ase.
Ei virgal puudu tööd ega laisal aega.
Ennem lähed ise, kui et laiska käsid.
Hooletus on laisa ema.
Hooletus orja ema, laisk ei pea leiba kinni, virgal kõht ja kott on täis.
Hoolikas korjab, laisk pöörab päkad vastu taevast.
Kes virga vilja sööb, kui laiska maa peal ei ole.
Kuked puule, laisad tööle, usinad und nägema.
Laisa linna ei leita kusagil.
Laisa päev pikk.
Laisa tööpäev ikka homme.
Laisk ei pea leiba kinni, virgal kõht ja kott on täis.
Laisk koer, hea õnn.
Laisk läheb suvel (ahju) vilusse, talvel ahju paistele (peale).
Laisk ootab, kuni päev looja läheb.
Laisk sureb enne surma laiskuse pärast.
Laisk susi ei saa lammast.
Laisk teeb ikka laupäeva õhtu.
Laiskus ja hooletus on kehvuse vennad.
Laiskus käib pikkamisi eel, vaesus tuleb kärmelt järele.
Laiskus, lase mind lahti, peremees peksab sind ja mind.
Laiskus läheb naha vahele .
Laiskus on kuradi peapadi.
Laiskus on rumaluse ori.
Päev lükkab ööle, laisad lähevad tööle.
Sitika vilul lähevad laisad tööle.
Töö ei teota kedagi, laiskust laidab igamees.
Töö inimest toidab, laiskus teda rikub.
Usinus austus, laiskus häbistus.
Usinus toob leiba, laiskus nälga.
Vihma sajab laisale, hea ilm virgale.
Viis viga viibijal, kümme kõverust kõheldajal.
Virk ema, laisad lapsed.
Virk vigasid parandab, laisk laiali laotab.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929