Proosa

muuda


  • "Kas ma võtan proua jalad ka ette?" küsis maniküürija. Ta jõllitas Vanaema saapaid ja pidas aru, kas haamer võib vajalikuks osutuda. /---/
Vanaema teises otsas oli maniküürijal õnnestunud saapad ja sokid kätte saada. Soolatüügaste ja muhkudega kaetud värdade asemel, mida ta oli oodanud, tuli sealt tema suureks jahmatuseks lagedale täiuslik jalapaar. Ta ei teadnud, kust alustada, sest kusagilt ei olnudki alustada, aga maniküüri hind oli kakskümmend dollarit ja sellistel tingimustel leitakse kuramuse kindlalt midagi, mis tahab tegemist.


  • Lõpuks tegi maniküürija suu lahti. "Madam on oma käed hooletusse jätnud."
Olnuks mõttetu seda eitada.
Neiu uuris mu paremat kätt. "Kui kätehooldus saab harjumuseks, annab see häid tulemusi."
Istusin luksuslikus salongis nagu austrisse sattunud liivatera — mu ihule ladestuvad kreemi-, puudri- ja lakikihid pidi minust pärli tegema. Maniküürija ründas esimest küünenahka ja see oli nii ebamugav, et ma tundsin vajadust enda kaitseks sõna võtta: "Ma kavatsen selle harjumuse kindlasti omandada."
Filosoofilises plaanis polnud lubadus loogiliselt vettpidav, aga käis küll.

Luule

muuda

Ilmaski ei lähe moodi karedad ja rakkus peod
ausad kidakeelsed sõnad kasuahnuseta teod
Ikka olgu jutul jumet seljas kaunis kiisuküür
pehmed peod ja sametsõrmed tipuks moekas maniküür

  • Krista Kajar, "Tõdemus" kogus "Ühe keelega viiul" (1989), lk 85
 
Vikipeedias leidub artikkel