Jevgeni Griškovets

Jevgeni Griškovets (sündinud 17. veebruaril 1967 Kemerovos, Nõukogude Liidus) on vene kirjanik, näitekirjanik, lavastaja, näitleja ja muusik.

Eesti keeles on ilmunud Griškovetsi raamatud "Kuidas ma koera sõin. Vene rännumehe ülestähendused" (mälestused Nõukogude sõjaväest; tõlkija Jaan Ross, 2006) ja "Särk" (tõlkija Lauri Leis, 2010).

• Selle näidendi kangelased on mehed, keda me kohtame kesest närvesöövat ööd sünnitusmajas. Nad ootavad oma laste sündi. Selline olukord ja ruum eeldavad, et need inimesed ei saa olla halvad. Selles näidendis on kõik inimesed head. Inimene, kes ootab sünnitusmajas oma last, ei saa olla halb. Kõigil neil inimestel on midagi, mis neid ühendab. Nad on need, kes valmistuvad kohtumiseks uute inimestega. Nendega, kes kujundavad meie tulevikuinimese olemuse.
  • Näidendi "Kaalud" kohta (tlk Sven Karja)

Mälestused

Tlk Sven Karja.

• Pärast sõjaväge otsustasin kodumaalt lahkuda. Ootasin pikisilmi kahe Saksamaa ühinemist, sõitsin kutsega Saksa DV-sse ja üldise segaduse varjus putkasin Kölni. Seal läksin Punasesse Risti, rääkisin, et kannatan rõhumise all, sest Siberis möllab hull antisemitism. Nad jäid mind uskuma, saatsid vabriku sööklasse nõusid pesema ja panid ühiselamusse elama. Kolm päeva hiljem näis mulle, et antisemitism on Siberis oluliselt vähenenud.

• 1998. aastal võtsin vastu kindla otsuse Kemerovost lahkuda: mulle tundus, et meie teater käib alla, aga sellega tegelemiseks mul aega ei ole. Pidin otsustama, kas lähen oma teatriga edasi või hakkan tegelema millegi muuga. Minu loodud teater oli otsa saanud, inimesed töötasid kui professionaalsed näitlejad. Mul olid oma ideed, aga mul polnud näitlejaid nende teostamiseks. Tulemusena sündis etendus "Kuidas ma koera sõin", kus ma olin laval üksi, ilma mingite taustajõududeta. Kui sul ei ole kitarri, aga on klaver, siis õpi mängima klaverit. Kui ei ole ka klaverit, siis kasuta seda, mis sul on. Kui sa tegeled teatriga ja sul ei ole näidendit, siis kirjuta see ise. Esimest korda esitasin seda lavastust tolsamal aastal seitsmeteistkümnele vaatajale Moskvas Vene armeeteatri puhveti suitsunurgas. See sündmus kujunes minu elu pöördepunktiks.

Aforisme

Tlk Sven Karja.

• Elus, nagu teada, tuleb kõige eest maksta. Aga miskipärast jälitab mind kogu aeg tunne, et sellele lisandub ka korralik jootraha.

• Kui minu ellu ilmus armastus, märkasin ma korraga, et paljud laulud räägivad minust. Samuti filmid, näidendid, luuletused, maalid, isegi skulptuurid. Olin korraga sattunud keset maailmakultuuri...

• Kui paarid lähevad lahku, öeldakse alati, et nende abielu oli õnnetu. Inimesed võib-olla elasid palju aastaid õnnelikult koos, aga siis läks midagi viltu, ja nad läksid lahku. Mis selles õnnetut peaks olema?

• Pole tähtis, kas see on hea või viletsamapoolne hotell, odav või kallis. Lähed oma numbrituppa, näed seal ühekordseks kasutamiseks mõeldud seepi, ühekordseid joogitopse ja saad aru, et ka sina ise oled siin ühekordne. Noh, maksimaalselt kahekordne.

• Üksindus on see, kui su ümber on liiga palju inimesi, ja kõigil on sinult midagi vaja, aga sina ise pole kellelegi vajalik. Ja sina ise ei vaja kedagi.

• Tegin kord sellise eksperimendi. Kui nägin, et mõni inimene vaatas kella, astusin tema juurde ja küsisin: "Mis kell on?" Kõik need inimesed, viimne kui üks, pidid enne vastamist uuesti kella vaatama.

• Elu nõuab oma osa... aga kus on minu osa?

• Kui hakkad millestki aru saama, muutub elu lihtsamaks. Kui midagi tunned, siis raskemaks. Aga miskipärast tahaks ikka pigem tunda ja mitte aru saada!

• Elu ei ole supermarket, sõbrake. Armastust ei ole võimalik leida. Teda saab ainult kohata.

Luule

Näed, keset mu kätt, peopesal
jooksevad jooned.
Ma tean, et siin on elujoon,
südamejoon, mõistusejoon.
Ma ei taipa sellest asjast tuhkagi.
Ma ei oska neid lugeda.
Aga kui sellesse uskuda, tähendab see, et
minu peopesal on koht
minu sõpradel, kes on surunud minu kätt.
Siin on minu suuremad üleelamised,
kõik, mis minuga juhtus...
...
Siin on palju läbielatut, ja nagu räägitakse,
on nende joonte seas ka tulevik.
Aga kui see on nii,
siis kuskil nende joonte keskel oled ka sina.
Ma ei oska neid jooni lugeda.
Näe, siin nad on,
Siin ja siin.
Võta mul käest kinni.

• "Minu käsi", laulutekst plaadilt "Raadio ühele", tlk Sven Karja

Tema kohta

• Griškovetsi loomingu eripära seisneb selles, et ta kirjutab korraga kõigist ja konkreetselt igaühest. Inimesed ei mõtle just sageli sellele, et kogedes midagi oma elus esmakordselt, muutuvad isegi väiksed ja tähtsusetud episoodid nende mälus olulisteks. Lõhnad, tänavad ja vanad sõbrad tunduvad nii tavalised, et mitte omistada neile suuremat tähendust. Need näitemängud annavad kõigile võimaluse süveneda meie ühiste mälestuste pikka sleppi.
  • Alina Babajeva, tlk Sven Karja

• Miks me jumaldame Griškovetsi kui dramaturgi? Mitte päris samal põhjusel, miks me jumaldame paljusid teisi dramaturge. Kõrvuti oma monoloogidega kirjutab ta ju ka teisi näidendeid, pealtnäha üsna sarnaseid lugematutele teistele - vähe tegelasi, otsene kõne, remargid, tegevus on jagatud stseenideks, finaalis langeb eesriie. Kuid lähemal uurimisel osutuvad ka need näidendid monoloogideks, mis on lihtsalt vormistatud dialoogidena. Teised dramaturgid - kes paremini, kes halvemini - kujutavad oma teostes miskipoolest erilisi, tavaliselt enda isikule üldse mitte sarnaseid inimesi. "Kirsiaia" Jepihhodovil, veel vähem Charlottal või Gajevil, on väga vähe ühist Tšehhovi endaga. Ent kõik Griškovetsi tegelased, isegi kui nad on parajasti omavahel konfliktis, on väga sarnased autorile, kes on nad loonud. Nad räägivad sõnadega, mis on iseloomulikud Griškovetsile, ilmutavad tähelepanelikkust, mis on just talle iseloomulik, ironiseerivad just sel viisil nagu võiks ironiseerida ainult tema. Kõigis Griškovetsi teostes võime vaevata ära tunda just temale omaseid fraase, reaktsioone ja tajusid, mille kirjeldamiseks meie - erinevalt temast endast - ei suuda leida õigeid sõnu.
  • Marina Davõdova, tlk Sven Karja