Golda Meir

Golda Me'ir (ka Golda Meir; heebrea גּוֹלְדָּה מֵאִיר; sündinud Golda Mabovitš, tuntud ka nimega Golda Meyerson, (3. mai 1898 Kiiev – 8. detsember 1978 Jeruusalemm) oli Iisraeli riigitegelane ja diplomaat, üks võtmeisikuid Iisraeli riigi loomisel. Ta oli Iisraeli töö- ja sotsiaalkindlustuse minister, välisminister ning neljas peaminister (1969-1974).

Golda Meir (1973)

"Minu elu"

Golda Meir, "Minu elu". Tõlkinud Hillar Tali. Olion, 2002.

• Me elasime Kiievis, väikese maja esimesel korrusel, ja ma mäletan väga selgesti, kui räägiti pogrommist, mis pidi meie poole tulema. Siis ma muidugi ei teadnud, mis on pogromm, kuid ma teadsin, et sel on midagi tegemist asjaoluga, et me oleme juudid, ja märatseva rahvarämpsuga, kes tormab läbi linna, vehib nugade ja suurte kaigastega ning röögib juute otsides: "Kristusetapjad!" ja kes nüüd pidi minu ja mu perega midagi hirmsat korda saatma. (lk 6)
• Jahukört oli neil päevil meie kodus suur luksus ja mul oli kibedalt kahju, kui pidin seda kellegagi jagama, kas või sülelapsega. Aastaid hiljem pidin hirmuga kogema nälga omaenda laste puhul ja ise teada saama, mis tunne on otsustada, milline laps saab rohkem toitu; kuid seal köögis Kiievis teadsin loomulikult vaid seda, et elu on karm ja õiglust pole kusagil. Mul on hea meel, et keegi ei rääkinud mulle, et mu vanem õde Šeina koolis sageli näljast minestas. (lk 7)
• Sellega, et juudid on valitud rahvas, ei olnud ma kunagi päriselt nõustunud. Mulle tundus - ja tundub praegugi - arukam arvata, et mitte Jumal ei valinud välja juudid, vaid et juudid olid esimene rahvas, kes valis Jumala, esimene rahvas ajaloos, kes tegi midagi tõeliselt revolutsioonilist, ja just see valik tegi nad ainulaadseks. (lk 9)
• Ka Ida-Euroopa štetl on läinud, leekides hävinud, ja täpne mälestus sellest on säilinud üksnes jidišikeelses kirjanduses, mille see sünnitas ja mille kaudu ennast väljendas. Sel romaanide ja filmide štetlil, mis on tänapäeval saanud tuntuks paigus, millest mu vanavanemad polnud eales kuulnudki, sel lõbusal, südantsoojendaval, veetleval štetlil, kus viiuldajad katusel igavesti mängivad sentimentaalset muusikat, ei ole minu mäletamist mööda peaaegu mitte midagi ühist vaesuses virelevate armetute väikeste kogukondadega, kus juudid ennast vaevu elatasid, lohutades end lootusega, et mingil moel lähevad asjad ühel päeval paremuse poole, ning arvamusega, et nende viletsusel on mingi tähendus. (lk 12)
• Fourth Streetil [Milwaukees] õppisin ma palju rohkem kui ainult murdarve või õigekirja ning ma otsustasin öelda neile innukalt ja hoolega kuulavatele lastele - kes nagu minagi, kuulusid sünnipäralt vähemusse ja elasid nii nagu minagi olin elanud, ilma erilise külluseta (pehmelt öeldes) -, mis oli selle õppimise põhisisu. "Noores eas ei ole kõige tähtsam otsustada, kelleks sa tahad saada," ütlesin ma neile. "Palju tähtsam on otsustada, kuidas sa tahad elada. Kui sa oled enda ja sõprade vastu aus, kui sa tegeled asjadega, mis toovad kasu ka teistele, mitte ainult sulle, siis minu meelest piisab sellest, ja kelleks sa saad, see on võibolla ainult juhuse asi." Mul oli tunne, et nad said minust aru. (lk 29)
• Nüüd, kus ma olin lõpetanud algkooli, rääkisin vabalt ja ilma aktsendita inglise keelt, ja minust oli saanud naabrite sõnul dervaksene sein meidl (kena, täiskasvanud neiu), võiksin ma töötada poes kogu aja, ning varem või hiljem - aga parem varem - hakata tõsiselt mõtlema abiellumisele, mis, nagu ta [ema] mulle meelde tuletas, on osariigi seadusega naisõpetajatele keelatud.

Kui ma ikkagi tahan elukutse omandada, siis võiksin minna sekretäride kursustele ja õppida masinakirjutajaks, ütles ta. Vähemalt ei jääks ma nii vanatüdrukuks. Isa noogutas. "Liiga tark ei maksa olla," hoiatas ta. "Meestele ei meeldi targad tüdrukud." (lk 35)

• Jõudsin välja Kanada piirile, ja siis tuli välja, et mul ei ole passi. Morris ei olnud veel Ameerika kodanik, ja abielunaisel ei saanud sel ajal olla eraldi kodakondsust. Isa passist oleks aidanud, kuid ta oli minu peale ikka veel väga vihane ja keeldus mulle seda saatmast. Niisiis üritasin minna Kanadasse ilma passita. Kui me Montreali jõudsime, võeti mind muidugi rongilt maha, toimetati immigratsiooniametisse ning päriti viisakalt, aga kindlalt, mida ma oma arust õieti teen. Ma ei tulnud mitte ainult Milwaukeest, sotsialistide valitsuse all olevast linnast, vaid olin pealegi Venemaal sündinud! Küllap Kanada võimud arvasid hetkeks, et on saanud kätte bolševike agendi, kuid lõpuks tulid tuntud sotsialistid-sionistid mulle appi ja mind lubati viimaks Kanadasse. (lk 62-63)
• Meie abiellumisele eelnes juba tuttav pikk ja emotsionaalne vaidlus emaga. Me soovisime ilmalikku tseremooniat, ei mingeid külalisi ega mingit pidu. Me olime sotsialistid, kommete suhtes küll sallivad, kuid mitte mingi kombetalitus ei olnud meile kohustuslik. Me ei soovinud ega vajanud religioosset laulatust. Kuid ema teatas mulle kindla sõnaga, et ilmalik laulatus viiks ta hauda, et ta peaks kohe Milwaukeest ära kolima ning et ma häbistaksin kogu perekonda, juudi rahvast rääkimata, kui ma ei abiellu põlise kombe kohaselt. Pealegi, mis see meile teeks? Nõnda andsime Morrisega järele; tõepoolest, mis häda teeks veerand tundi chupa (pruutpaari baldahhiini) all meile või meie põhimõtetele? Me kutsusime mõned inimesed, ema hoolitses toidulaua eest, ja rabi Schonfeld, üks Milwaukee tõeliselt õpetatud juudi mehi, pidas laulatusteenistuse. (lk 61)
• On tõsi, et ma olen eluaeg elanud ja töötanud meeste seltsis, kuid see, et ma olen naine, pole mulle kunagi mitte mingil moel takistuseks olnud. See pole kunagi põhjustanud mulle ebamugavust ega alaväärsustunnet või pannud mind arvama, et mehed on paremad kui naised - või et laste sünnitamine on suur õnnetus. Sugugi mitte. Niisamuti ei ole mehed kunagi kohelnud mind kui eelisseisundis olijat. Kuid minu arvates on tõsi, et naistel, kes soovivad ja vajavad elu nii väljaspool kodu kui ka pereringis, on hoopis raskem kui meestel, sest nende kanda on nõnda ränk kahekordne koorem (oluline erand on naised kibuutsides, kus elu on korraldatud nii, et neil on võimalik üheaegselt töötada ja lapsi kasvatada). Ning töötaval emal, kelle elus puudub tema laste isa pidev kohalolek ja toetus, on kolm korda raskem kui ühelgi mehel, keda ma olen tundnud. (lk 113)
• Saabudes ministeeriumi, avastas ta, et tema jaoks oli eraldatud üks tuba ja meessoost sekretär, kuid mitte ühtegi kirjutusmasinat. See Šazari ei häirinud. Ta riputas kübara varna, võttis istet ja üles oma uuele sekretärile reipalt, "Palun pange kirja. Ei ole kirjutusmasinat? Pole tähtis. Kirjutage niisama. Valmis? Kõik iisraeli lapsed vanuses neljast kuni kaheksateistkümne eluaastani peavad saama parima tasuta hariduse." Kui sekretär tähendas, et selle teadaandega võiks mõni päev oodata, kuna riik on alles üks päev vana, lausus Šazar ägedalt, "Kui jutt on haridusest, siis ei soovi ma kuulda mingeid vastuväiteid. See on minu esimene korraldus ministrina." Õige pea pärast seda andiski ta välja Iisraeli haridusseaduse. (lk 119)
• Meile kõigile maksti fikseeritud põhipalka, mis varieerus vaid olenevalt töötatud aastatest ja ülalpeetavate arvust perekonnas, ning erandeid ei olnud. Tean, et tänapäeval peavad inimesed Iisraelis ja mujal maailmas sellist võrdsustamist mitte ainult vanamoodsaks, vaid ka täiesti kõlbmatuks. Vahest ongi asi nii, aga mina olin ja olen alati olnud selle poolt. Usun siiamaani, et sotsialistliku arusaama järgi - mis harilikult kattub tavamõistusega - oli ainult õiglane, et Tel Avivis asuva Histadruti peamaja uksehoidja, kel oli üheksa last toita, sai tunduvalt paksema palgaümbriku kui mina, kellel oli kõigest kaks last. (lk 143)
• Üks Hitleri esimesi samme oligi pööraselt juudivaenulike seaduste vastuvõtmine, mis jätsid Saksa juudid ilma kõigist tavalistest kodaniku- ja inimõigustest. Muidugi ei osanud mitte keegi, mina kaasa arvatud, hingepõhjaski aimata, et Hitleri lubadus juudid hävitada tehakse täht-tähelt teoks. Teataval viisil peaks see tavalistele korralikele inimestele au tegema, kui me ei suutnud uskuda, et sääraseid koledusi võidakse üldse korda saata - või et maailm laseb neil toimuda. Mitte et me olnuksime kergeusklikud. Me lihtsalt ei suutnud kujutleda seda, mis oli siis veel mõeldamatu. Ent täna ei ole ükski õudus mulle enam mõeldamatu. (lk 146)
• Immigrantide - eriti põgenike - endasse sulatamine on hoopis teine asi kui neid lihtsalt rõõmuga vastu võtta. Neile Saksamaalt ja Austriast meile saabunud tuhandetele meestele, naistele ja lastele tuli anda peavarju, leida tööd, õpetada heebrea keelt ja aidata neil kohaneda. Berliini advokaadist, Frankfurti muusikust, Viini keemikust pidi üle öö saama kanakasvataja, kelner ja müüriladuja; vastasel juhul poleks neil üldse tööd olnud. Samuti pidid nad - taas üle öö - harjuma uue ja raskema eluga, uute ohtude ja kaotustega. See ei olnud kerge ei neile ega meile, ja tänini pean ma tähelepanuväärseks seda, et jišuv pidas need aastad vastu ja tuli neist välja tugevamana kui enne. (lk 146-147)
• [Mark] Chagalli isa oli olnud vaene veevedaja Vitebskis. Päev otsa tassis ta veepangesid ja tuli koju alles hilja õhtul. "Ta tuli tuppa, istus maha ja ema andis talle midagi süüa," jutustas Chagall. "Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi mulle midagi öelnud või et me oleksime kordagi kahekesi vestelnud. Isa istus vaid laua taga ja klõbistas sõrmedega vastu lauda. Nii ma kasvasingi suureks ega osanud mitte kellegagi vestelda." Siis Chagall armus ühte neidu ja käis temaga mitu aastat koos, kuid ta ei osanud ka temaga rääkida. Kui ta Vitebskist lahkus, jäi neiu teda ootama. Chagall tahtis talle kirjutada ja naiseks paluda, aga ta ei saanud ka kirjaga hakkama, nii nagu ta ei osanud kellegagi vestelda. Nõnda ei oodanudki neiu teda enam ja abiellus teisega. (lk 152)
• Alles siis, kui Briti valitsus igasuguse arukuse ja inimlikkuse kiuste otsustas asetada end raudse vallina meie ja nende kui tahes väikeste võimaluste vahele, mis meil oli juutide päästmiseks natside käest, mõistsime tegelikult, et poliitilist sõltumatust ei saanud me enam vaadelda kauge eesmärgina. Just vajadus kontrollida sisserännet, kuna sellest olenes inimeste elu, sundis meid langetama otsuse, millega muidu oleks võinud oodata, kuni tingimused on palju soodsamad (kui mitte ideaalsed). /---/ On tõsi, et aastatel 1939-1945 tahtis jišuv üksnes vastu võtta nii palju juute, kui suudetakse natside käest päästa. See oli kõik. Ainult luba jagada oma piskut nende meeste, naiste ja lastega, kellel oli küllalt õnne, et neid ei lasknud maha, gaasitanud ega matnud elusalt needsamad inimesed, kelle kukutamise oli kogu Briti impeerium igal juhul võtnud oma südameasjaks. (lk 163-164)
• Ükski liikumine, olgu selle käsutuses kui tahes suured rahad või aetagu pealegi sellist lepituspoliitikat, mis on maailmale seni ainult häda toonud, ei saa olla pikka aega edukas, kui selle juhid ei ole midagi väärt ja see oskab vaid välja pressida ja verd valada. Tõelised rahvuslikud vabastusliikumised ei saavuta oma sihte mitte laste tapmise või sandistamise, lennukiröövide või diplomaatide mõrvamisega. Neil peab olema ka sisu, eesmärgid, mille poole nad püüavad veel pikka aega pärast seda, kui vahetu kriis on möödas ning nad peavad - kui vanamoodsalt öelda — taotlema intellektuaalset ja kõlbelist puhtust. (lk 176)
• Olen avastanud, et alati on palju kergem panna inimesi nutma või ahhetama kui mõtlema. (lk 182)
• ... minu kurvastuseks leidub veel inimesi, kes ei mõista, et me oleme kohustatud elama ja tegutsema nii, et need gaasikambrites tapetud juudid oleksid viimased juudid, kes surevad end kaitsmata. Ja kuna nad ei mõista või ei suuda mõista seda, siis pole sellised inimesed mõistnud ka meie niinimetatud "kangekaelsust". (lk 182)
• Nagu enamikku inimesi, nii võlusid ka meid tavaliste venelaste viisakus, siirus ja südamlikkus, ehkki mind sotsialistina loomulikult rabas see, mida ma nägin Nõukogude ühiskonnas, kus pidid puuduma klassivahed. Ma ei uskunud oma silmi, kui sõitsin Moskva tänavatel ja nägin keskealisi naisi kraave kaevamas ja teid pühkimas, jalgade ümber seotud üksnes räbalad, kui väljas oli üle 40 kraadi külma, samas kui teised, karusnahkades ja kõrgetel kontsadel naised istusid suurtesse läikivatesse autodesse. (lk 250, jutt on Golda Meiri diplomaadiajast Moskvas 1948)
• Selleks ajaks kui mina NSV Liitu jõudsin, ei surutud seal juutlust mitte ainult avalikult maha, vaid õilmitses ka valitsuse mahitatud antisemitism, mis pidi mõne aastaga viima välja juutide täieliku ja halastamatu tagakiusamise ning "kosmopolitismis" ja "sionistlikus imperialismis" süüdistatud juudi haritlaste - näitlejate, arstide, kirjanike - vangistamiseni. Olukord oli juba sedavõrd traagiline, et need saatkonna liikmed, kellel oli Venemaal lähedasi sugulasi - vennad, õed või koguni vanemad -, olid kogu minu saadikuks oldud aja piinavas kahevahelolekus, kas võtta ühendust või mitte inimestega, keda nad igatsesid näha, teades samas, et nood võidakse küüditada, kui tuleb ilmsiks nende side mõne Iisraeli kodanikuga. (lk 252)
• Siis, paar päeva enne püha ilmus "Pravdas" pikk artikkel, autoriks Ilja Ehrenburg, tuntud Nõukogude ajakirjanik ja apologeet, kes oli ise juut. Kui poleks olnud Stalinit, siis ei oleks mingit juudi riiki, kirjutas Ehrenburg truualamlikult. "Ometi ei tohi olla mingit kaksipidi arusaamist," selgitas ta edasi. "Iisraeli riigil ei ole mitte midagi tegemist juutidega Nõukogude Liidus, kus ei ole juudiprobleemi, ja seepärast ei ole siinsetel juutidel mitte mingit vajadust Iisraeli järele. See on juutide jaoks kapitalistlikes maades, kus õilmitseb antisemitism. Ning igal juhul ei ole olemas säärast ühendust kui juudi rahvas. See on niisama naeruväärne kui väita, et ühe rahva liikmed on kõik, kellel on punased juuksed ja mingi kindel ninakuju." Mitte ainult mina, vaid ka Moskva juudid lugesid seda artiklit. Ja kuna nad olid harjunud lugema ridade vahelt, siis mõistsid nad, nii nagu minagi, milles on asi, ja teadsid, et see oli neile hoiatus meist eemale hoida! (lk 253-254)
• Birmalased meeldisid mulle väga ja ma tundsin end nende keskel õdusalt, ehkki ma ei saa öelda, et Birma hõrgutised vastaksid minu ettekujutusele heast toidust. 1963. aastal oleksin võinud Birma heaks teha peaaegu kõike, aga ma ei suutnud süüa kalapastat, mis on birmalaste peatoidus, ega maitstagi mulle Namsangis pakutud praetud leopardi, rääkimata juba linnupesasupist, mida me serveerisime Ranguunis U Nu auks antud pidulikul lõunal. Menachem seletas mulle ära kõik idamaise köögi peensused, aga ma ei arva, et see oleks tõsiselt rikkunud Iisraeli suhteid Birmaga, kui ma jätsin tuhat aastat vana muna - mis oleks mind kindla peale tapnud, kui ma selle ära oleksin söönud - puutumata oma taldrikule. (lk 353)