"Kui meil õnne on," ütleb metsavaht, "näeme siin ligidal kaljuplatool pantrit. Tal meeldib oma nahka esimeste päikesekiirte käes soojendada." Liigume läbi džungli nii vaikselt kui võimalik. Sellest hoolimata on vähe lootust täpilist röövkassi kohata. Tal on terav kuulmine, ja tundlik nina, millega ta saaki juba väga kaugelt haistab, reedab talle meie lähenemise. Leopardi pole raske fotografeerida mitte sellepärast, et see kiskja võib inimesele kallale tungida, vaid et ta põgeneb enne, kui me teda üldse näha saame. Tiiger ja leopard on arad loomad ja võimaluse korral kaovad nad inimese teelt, kusjuures karjana elavad ja jahikeelualadel turistidega harjunud lõvid inimesi enam vaenlasteks ei pea ning neile üldse mingit tähelepanu ei osuta. Kahjuks on leopard päikesevanni džunglist väljaulatuval paljal gneisskaljul juba lõpetanud. Seda tõendab värske must väljaheide, mille ta on suurele kivile maha jätnud nagu visiitkaardi. Võib-olla on ta joogikohta läinud, võib-olla puhkab meie pilgu eest varjatult kusagil puuokste all. (lk 92)
Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973
