Hella Keem
Eesti murdeuurija ja folklorist
Hella Keem (6. aprill 1915 – 27. detsember 1997) oli eesti keeleteadlane, folklorist ja murdeuurija.
"Leivakünast ahjuluuani"
muuda"Leivakünast ahjuluuani: Leivavalmistamisest ja sellega seotud esemetest". EKSA, 2020.
- /---/ peame püüdma teha kõik, mis meie võimuses, et võimalikult palju materjali saaks päästetud rahvasuust ja peidetud arhiividesse. Meie järglastele peavad jääma põhjalikud ülevaated meie rahva keelest, tööst, tõekspidamistest, kogu elust. Need saagu meie rahvuslikkude teaduste alusmüüriks! — Meie rahvas ei hävi, meie jääme!
- kiri murdekogujatest korrespondentidele neljanda murdekogumisvõistluse eelses üleskutses 7. augustil 1943, lk 11
- Mul on suur võlg oma maa ja rahva ees. See on sedasorti auvõlg, mis tuleb kindlasti tasuda. Ja ma tasun selle, nii hästi-halvasti, kui ma suudan. Muidugi võiks lüüa kõigele käega ja piirduda vaid igapäevaste tööülesannetega, mugavam oleks. Aga tasus siis üldse mammakesel end mu ilmaletoomisega vaevata - tühipalja olelemise jaoks mind küll siia vaja poleks olnud! Kui juba kord siia närusesse maailma on satutud, siis tuleb täita inimväärne ülesanne, nõudku see pingutusi kui palju tahes!
- Hella Keema päevik 16.04.1961, lk 12
- Leiva tähtsusest ja rahva suurest austusest selle vastu annavad tunnistust mitmesugused kombed. Leib oli püha. Nagu kirikuleiba - Kristuse ihu sümbolit - ei tohtinud maha pillata igasuguste tõbede ja õnnetuste kartusel, nii oli keelatud ka igapäevase leiva jalgade alla kukutamine. Leiva söömine oli pühalik toiming. Pidi sööma vagusi, ei tohtinud lobiseda, jalgu kiigutada ega ringi joosta, leivatükk käes. (lk 33-34)
- Eesti mandriosast on võrdlemisi vähe teateid leivamärkide kohta. Tavaliselt suruti leivasse kämblaga vaod, mis hoidsid pätse koorde minemast ehk küpsemisel pealmist koorikut lahti löömast. Mõned perenaised tõmbasid sõrmega ristimärgi, et vanapaganal poleks võimalust leivavargile tulla.
- Hoopis mitmekesisem on olnud leivamärkide poolest Saaremaa. Seal olid tarvitusel isegi luust või puust märgivajutamise pulgad, millele oli otsa sisse lõigatud kas õuemärk või mõni muu leivamärgiks sobiv kujutis. Eriti armastatud märkideks olid viisnurk ja hobuseraud. (lk 40)
- Omapärane ajamõõtmisvahend leivaküpsetamisel oli kakukell. Perenaine voolis leivanõu kraabetest väikese, umbes kanamunasuuruse munakese ja pistis selle kaussi vee sisse. Kui see vee peale kerkis, oli paras aeg leibade ahjust välja võtmiseks. Kakukella kohta on andmeid üle terve Eesti. (lk 44)
- Leivasõtkuja pidi olema korralik ja puhas. Kui ta enne sõtkumist käed pesemata jättis, sai ta pärastises elus leiva nälga kannatada. Rätik pidi olema peas, põll ees. Isegi tüdruk pidi põlle selleks ajaks ette siduma, sest vastasel korral läks leib koorde. Hurjutati leivasõtkumist karuse peaga, sellest ennustati sõtkujale karuse peaga lapsi. (lk 46)
- Leiba tuli sõtkuda rusikas kätega, vastasel korral muutus sõtkuja pordikuks.
- Sõtkutud leib tuli kätega siledaks teha ja jahukord peale raputada. Kui sõtkuja leiva hoolikalt silus, sai ta ilusa mehe. Paksu jahukorraga katjale sündisid ilusate valgete juustega lapsed. Kui leib oli sõtkutud ja jahukorra alla kerkima pandud, pidi sõtkuja käed puhtaks pesema, sest leivaste kätega uksest välja mineja pidi hundiks muutuma. (lk 46)
- Said käed kiiresti tainast puhtaks, oli sõtkujal oodata kurja ämma, kes käte pesemiseks mahti ei anna, kui aga pesemine aega võttis, võis loota head meheema. (lk 47)
- Üheks põhjuseks, miks ühest puust õõnestatud leivakünad tarvituselt kadusid, oli suurte põlismetsade hävimine. Koos sellega kadus võimalus sobiva jämedusega puutüvede saamiseks. (lk 57)
- Leivapätsi ei asetatud seliti, vaid ikka õigetpidi. Söömise ajal tuli viilukas pooleks murda kahe käega, sest ühe käega murdmine näitas laiskust ja tänamatust. Ühesõnaga, püüti käituda nii, et mingilgi moel ei pahandataks leivaandjat - Jumalat, kes laskis tihti viljal ikalduda, muutes igapäevased suupalad kord-korralt ikka aganasemaks. (lk 69)
- Iga perenaine soovis, et valmistatav leib saaks hea. Selle õnnestumiseks kanti hoolt, et leivanõuga oleks kõik korras. Kõigepealt vaadati, et nõu põhja all ei oleks ämblikuvõrke, muidu ei läinud leib hapuks. (lk 69)
- Leivanõul polnud mõjuvõimu mitte üksi leivale, vaid ka leiva sööjatele — inimestele. Nii ei võinud mõhe peal süüa, vastasel korral läks sööjal kõht suureks. Leivanõule ei tohtinud laotada meeste seljarõivaid, muidu langes rõivaste omanik mõisasakste viha alla. Kõige ohtlikum oli aga leivanõu kaanele kübara asetamine, sest kübara asetajat ähvardas rumalaks muutumine. (lk 70)
- Poola talurahvas pidas parimateks leiva hapendamise nõudeks isadelt ja isaisadelt pärituid, kuna need olid leiva hapendamisega harjunud ja juba teati, "kuidas tainas nendes elab". /---/ Leivanõul oli aukoht talupojatoas. See asetses pühakupiltide all pingil. Üldse kohtlesid poolakad leivanõu nagu elusolendit: oli molde, mis armastasid külma, teised jälle sooja, ühed suhtusid ükskõikselt mürasse, teised nõudsid rahu, igal olid oma harjumused. Leivaküna võis laenata ainult päikesepaistelise ilmaga, mitte kunagi aga öösel, "et ta end ei külmetaks". (lk 77-78)