Akvaariumikala

Proosa

Kuna Cécile ühel päeval ütles, et talle lapsed meeldivad, kinkis Grégoire talle punase akvaariumikala.

Cécile: "Oi, Grégoire, sa oled nii, nii armas! Kui nunnu tüdruk!"

"See on kala."

"Olgu pealegi, aga ta on pisike tüdruk. Vaata, missugused silmad tal on ja kuidas ta liigub. See on kindlasti pisike kalatüdruk. Panen talle nimeks Aidée."

Täiesti ühel meelel olid nad selles, et võtavad Aidée akvaariumiks minu kõige ilusama vaasi.

"Ja kuhu ma siis lilled panen?"

"Valgesse vaasi."

"See on halb vaas. Sinna lilled ei sobi."

"Siis ostame akvaariumi."

Marie Cardinal, "Võti väljaspool", tlk Ilotar Aavisto, LR 25-26 1985, lk 109

Ta oli ise koguja, kuigi teistsugune. Tema kogus mälestusi. Mälestusesemeid. Sedeleid, märkmeid, kuivatatud lilli oma elu tähendusrikastest hetkedest. Isegi tema esimene akvaariumikala - punane mõõksaba - oli nagu kuivatatud koorik vanas tikutoosis siidpaberi sees.
- Karin Alvtegen, "Võlg", tlk Mari Jesmin, 2004, lk 60-61

Luule

aga mingem edasi, lee-esine esitlus mutimullahunnikule —
nii et viirpuud imestasid — hajad pärast, järelkajad — me
rääkisime tegelikult aga, hoopis akvaariumikaladest.

astu läbi klaasi siia vette, tulge, Le ja Lu!
silm on nüüd hoopis midagi muud asi kui oli seal,
klaasi taga oledes — nagu ka näiteks saba —
mida siiakohale paista ei ole — on tunduvalt kahvatum.
silma ees siin tuleb ilmselt silmad sulgeda, muidu ta nakkab
silmisse ja trompet alustab viiulisoolot, millega pole
mitte miskit, aga uurigem üht väikest Kuukasvajat
ses kõrvaõõnes! näete tema neljasadat neljastikulist jalga?

Kirsti Oidekivi, "Akvaariumis" samanimelises luulekogus (2000), lk 24

Kirjandus

Toomas Vint, "Suur isane kala akvaariumis", 1985