Marie Cardinal

Marie Cardinal (Simone Odette Marie-Thérèse Cardinal; 9. märts 1929, Algiers – 9. mai 2001, Valréas, Prantsusmaa) oli Prantsusmaa kirjanik ja näitleja.

"Võti väljaspool" muuda

Tsitaadid väljaandest: Marie Cardinal, "Võti väljaspool", tlk Ilotar Aavisto, 1985.

Tahaksin tormata neile lehekülgedele, tammiväravad valla päästa, et kogu mu mõttepais tühjaks voolaks nagu laava, mis vulkaani nõlvad saastab ja merre tungib, kus ta viimaks kivineb: minust eemal, mu südamest eemal, mis hetkel on pilgeni muret täis. (lk 6)
Näen oma lastega seesugust vaeva, et mõni päev kimbutab mind salasoov põgeneda ja kõik sinnapaika jätta. Kui ma paigale jään, siis mitte kohusetundest, vaid veendumusest, et minnes ei oleks mul vabadusest niikuinii mingit tulu, sest silmapilkugi ei naudiks ma muretut põlve, mida ma nii väga ihaldan. Oma kogemustest tean, et puhata oskan vaid siis, kui tunnen, et nendega on kõik korras, et nad oma tegude eest vastutavad ja on nii õnnelikud, kui üldse olla võib. Ma armastan neid.

Armastan neid rohkem kui iseennast ja just sellepärast käin nendejga sageli saamatult ümber. Tõtt-öelda tuleb sageli ette, et mu une- või üksioleku aeg nii napiks on jäänud, et ma neid enam ei mõista ning äkkvihas vastan ja tegutsen. Kaitsen vaistlikult oma mina alustalasid, olen nagu loom, kellele ajujahti peetakse, kes on valmis sarvedega vasakule ja paremale raiuma ja ükspuha kelle või mille pärast takka üles lööma.

Targem oleks kindla kava järgi puhata, oma toa uks vahelt kinni panna, igast päevast osake iseendale pühendada. Nii talitaks arukas inimene. Minul see ei õnnestu. Alles siis saan und, kui nemad magavad, kõik kolm. Kardan mööda lasta mõne otsustava hetke, mille mõni neist üksi läbi elaks, samal ajal kui ta võib-olla mind oleks vajanud. Kardan, nagu võiks kõige tavalisem sein, kõige tavalisem uni neid minust veel rohkem lahutada kui eemalolek, kui surm, kui tuhanded kilomeetrid. (lk 6)

Mind ootas õhtu ja pärast pikk öö, enne kui ükskord jälle hommik koitis ja ma koolikaaslastega kokku sain. Seni oli mu seltsiliseks pimedus, mis siis, kui uni kohe ei tulnud, kollidest kihama lõi. Eesotsas vanasarvik, kes mul silma peal hoidis ja mu päevase patukoorma kohta täpset arvet pidas, tema sabas nõiamoore nagu murdu, halbu haldjaid hulgi, õelaid võõrasemasid vägede viisi. Pahadest koletistest — lohemadudest, nõelussidest, katkukandjatest rottidest ja mürgistest kärnkonnadest — rääkimata. (lk 7)
Siin, Prantsusmaal elame neljakesi, õigem oleks küll öelda, kümne- või paarikümnekesi. Ma ei teagi täpselt öelda, mitmekesi me selles korteris elame. Igatahes minul kodu ei ole, on küll viietoaline korter, aga see on minu laste ja nende semude päralt, kelle arv pidevalt muutub. Tosinast noorest koosneva tuumiku ümber tiirlevad "satelliidid". (lk 8)
Kui ma alguses oma lastele ütlesin, et nende sõbrad on meie pool teretulnud, tegin seda seepärast, et ma ei tea midagi hinnalisemat kui sõprus, ja ma tahtsin, et mu lapsed juba maast madalast selle hüvedest osa saaksid ning selle seadusi tundma õpiksid. Millegi jagamine ja vahetamine ei ole lihtne. Sõprus on tõhus elukool. (lk 8)
Noored on mu elu pea peale pööranud ja see on mulle suur õnn. Tundub, et ma elan täisverelisemat, sisukamat elu. Teisejärgulised, ainelised küsimused ei tee mulle enam sugugi ülearust muret. Seltskondliku läbikäimise kohustustest olen täiesti lahti. Enamjagu sõpru on silmapiirilt kadunud. Neile on hirmsasti vastukarva see kari, kes miskipärast kogu aeg meil on. Tegelikult pole elu meie pool mingi lillepidu, aga siin on soe. Meilt leiab ikka öömaja, kui pole kohta, kuhu minna, ja alati saab munarooga või makarone, kui kõht on tühi. Kõige vanemad on kahekümnesed, kõige nooremad viieteistkümne ringis. Igaüks on omamoodi huvitav. Aga mäherdune vastutus! Mäherduses ohus on nende elu kevad! (lk 8-9)
Grégoire, mu ainuke poeg ja vanim laps, sai möödunud nädalal kaheksateist. Kere on tal niisama pikk kui lai. Ta on keskmist kasvu, laiaõlgne ja tugev. Tal on äärmiselt kräsus hele juuksepahmas, mille ta "afrosoengusse" kammib. Kui ta pikki juukseid kasvatama hakkas, oli see päris katastroof. Tema lokid vanusid, isegi hari ei käinud neist läbi. Nagu hoolitsemata, pulstunud karvaga puudel.

"Kui sulle viinamarjaseeme pähe pista, kasvaks sealt kindlasti mõne kuuga viinapuuväät."

"Oma juukseid ma ei puutu mingil juhul."

Õed olid vaimustatud:

"Grégoire'il on ilusad juuksed."

Tuli ette lahtikammimise seansse, mis kestsid pool päeva. Lõpuks punetas tema peanahk nagu tomat.

Kõigest sellest saime üle. Pika otsimise peale leidsin vahendi, mis juukseid lahutab. Lõikasime tema pea kullakarva höövlilaastukeraks. See näeb võrratu välja. (lk 9)

[Grégoire'ist:] Vilets õppija on ta alati olnud ja sestpeale, kui ta üheksa-aastaseks sai, tahab ta režissööriks hakata. Selles vanuses sattus ta kogemata kaamera ligi.

Tükk aega oli ta ninapidi aparaadi juures, silm okulaari vastas, tuli siis ja kuulutas:

"Sealt paistab kõik ilusam, kui tegelikult on."

Ja siis ta kaljukindla otsuse tegigi:

"Mina hakkan režissööriks."

Õige mõte, silma ja kätt tal selle peale on. Aga praktikandikohad, olgu või mittetasulised, lähevad kui soojad saiad. Ta töötab montaažiõpilasena. Kümmekond päeva elab ta seitsmendas taevas. See on ka kõik. Tuleb jälle otsida ja joosta. Võtete ligi pole ta veel kordagi pääsenud. (lk 9-10)

Grégoire'i järgmine on Charlotte, kes varsti saab kuusteist. Ta on keskmist kasvu ja ma arvan, et ta enam ei kasva. Tal on maailma ilusaimad silmad. Kui ma Jean-Pierre'iga tutvusin, meeldisid mulle tema silmad pööraselt ja ma võisin eneseunustuseni nende värvi imetleda. Vaatasin nende põhja, kuni ma nagu nõiutu nende sinasse ja kulda, meresügavustesse ja kosmoseavarustesse ära eksisin. Grégoire'il on isa silmad. Charlotte'i silmad on veel ilusamad. (lk 10)
[Charlotte'ist:] Temas on kehastunud luule ja luulelend. Ta armastab mõtiskleda, aga kinnise loomuga ta ei ole. Ta leiutab ja loob. Ta on sõnade peale maias. Kui ta võõrale sõnale satub, ajab ta kohe selle tähendust taga. Seitsmeaastaselt meeldisid talle eriti "curriculum vitae". Ühel kenal päeval pani ta kokku oma curriculum vitae:

"Minu nimi on Marie-Antoinette. 1789. aastal jäin ilma oma suurte kõrvadega peakolust. 1914. aastal tapsin Prantsuse Vabariigi. Alla kirjutanud: IIDOL." (lk 10)

Minu kolmest lapsest on Charlotte ainus, keda debiilne maailm tõesti ligi tõmbab. Maailm, mille ma sel aastal avastasin. Maailm, mille pärast ma seda raamatut kirjutan. Mitte selleks, et tema vastu tunnistajana sõna võtta, vaid soovist seal terasemalt ringi vaadata, päev-päevalt oma koordinaadid kindlaks määrata. (lk 10)
[Dorothée'st:] Ta on eitajaks loodud. Kavakindlalt eitab ta kõike. Ta eitab eitamist. (lk 11)
[Dorothée'st:] Ma ei tea, kelleks ta saab, aga mul on kerge kujutleda teda noore, ilusa ja targa tehnokraadina, kel on elus kõik omal kohal, moe- ja disainilembesena, piinlikult korralikus, läbi ja läbi mõistlikus kodus. Ta on väga kinnine. Kindlasti on tal oma hingeelu, aga sellest ei tea ma midagi. Tundide viisi võib ta oma toas olla ja lugeda. Kui ta vihastab, siis nalja ei ole, seinad värisevad ja uksed pauguvad. Venna ja õe elust, millesse ta ilmselt eitavalt suhtub, võtab ta vähe osa. (lk 11)
[Dorothée'st:] Õiglustunne on tal väga hell ja kompromissitu, mis võib ta nii suuremeelsuseni kui ka väikluseni viia: on õiglane, kui inimesed on absoluutselt võrdõiguslikud, on ülekohus, kui tema peaks oma voodi üles tegema juhul, kui õde oma voodit pole teinud... Proovi sa temaga vaielda, vastuväidetega manipuleerima on ta väga osav, ealeski ei lase ta lahti otsa, mis tal kord peos on. Tema "see on õiglane", "see on ebaõiglane", "see pole õiglane" võtavad su temaga vaieldes täiesti läbi. (lk 11)
Omal nahal kogetu, millest ma küll kõige vähem tahan eeskuju võtta, on mind veennud, et traditsiooniline kasvatus kodanlikus perekonnas on karile jooksnud. Kui rääkida vaimsusest. (Ainelises mõttes on see ikka veel parim retsept elus haljale oksale jõudmiseks.) Sest ma olen sündinud kodanlikus perekonnas ja kodanluse eluviisid on ainsad, mida ma läbini tunnen. Isegi siis, kui ma töölis- või maanaiseks hakkaksin, jääksin ikka kodanlaseks. Minu mees niisamuti. Meie lapsed on kodanlaste lapsed. Kuidas teha neist vabad inimesed, tegemata neist luksusliku eluga harjunud pahempoolseid või Baden-Powelli masti tegelasi? Kuidas aidata neil ennast teostada, tagada neile valikuvõimalus?

Mu esimene samm: hävitasin võtmete võimu. Mul ei olnud aimu, kui kaugele see samm mind minema sunnib. Mõtlesin eraomandi kultusele lõpu teha, ja mu uksest murdis sisse teismeliste elu: keeruline, kirju, lihtne, täisvereline ning karm. Olen siin ainus täiskasvanu. Masendus vaheldub rõõmuga, lootus meeleheitega, kõhklused veendumusega. (lk 11-12)

Püüan neile mitte survet avaldada, vaid kaaslaseks olla. Kuid ma pean alati meeles pidama, et minu häälei ei saa ilmaski nende häälega võrdset kaalu olla. Sest esiteks olen täiskasvanu ja teiseks isik, kes nende kooslust aineliselt kindlustab, see tähendab käib raha teenimas, millega üüri maksta ja makarone osta, ja lõpuks oma lastele olen ma ema. Ja minu ponnistustele vaatamata kipub neil ema mõiste vahel sarnanema sellega, missugune see on teistel väljaspool meie kodu. (lk 12)
Kord seitsmendas klassis pidi Dorothée kirjutama kirjandi teemal "Minu ema". Ta kirjeldas ühel leheküljel hallipäist ema, kellel krunn kuklas ja kes kamina paistel sukka koob, kui tema koolist koju tuleb.

"Miks sa nii kirjutasid?"

"Õpetajale meeldib see rohkem. Kuidas ma kirjutan, et sa autoga kihutad ja lõpp naljakate kujudega koos reklaamiteenistuses töötad."

"Kas sina tahaksid endale niisugust ema?"

"Ei, noh, ma ei tea."

Ta oli segaduses. Ta hakkas aimama, et tema kodu päris tavaline ei olnud, ja võib-olla häbenes seda. (lk 12)

Mõistan teda suurepäraselt, sest ilu ei ole igaühele antud ja Charlotte'i eas ei jäta ilu kedagi külmaks, minu easki muide veel mitte. Halb on, et ta ei suuda ilu näha lahus muudest omadustest. Kui poisid on ilusad, siis on nad ka head. Aga need poisid on ju vastikud. (lk 12)
Vaatamata näilisele vabadusele ja poiste ning tüdrukute võrdõiguslikkusele, mis justkui kambas kehtiks, ei maksa tüdrukud poiste silmis, nagu nende debiilikuist isade silmiski, rohkem kui tarbeesemed. Rahajõmmide pojukeste silmis, kes mängivad proletaarlasi jä tegutsevad nagu reaktsionäärid. Nad ise nimetavad endid anarhistideks. Nad räägivad Saccost ja Vanzettist. Aga anarhia on neile nagu luksuslik lelu. Nad on individualistid ja egoistid. Kamp tähendab neile kohta, kus igaühel on vaba voli teha kõike, mis pähe tuleb. Kui kambas tekib vajadus kehtestada mingi reegel, lendab rühmitus vastu taevast. Ma ei tea kuigi palju rühmitusi, mis oleksid ajale vastu pidanud. Sest nood memmepojukesed tegelikult revolutsiooni ei taha. Nad ei taha ühiskonda lammutada ja selle asemele uut ehitada. Nad on ära hellitatud, tahavad teha, mis neile meeldib ja kunas neile meeldib. (lk 13)
Charlotte ütles mulle meie kodu kohta: "Meil on siin avalik maja." Mõistes väga hästi, et avalik maja tähendab bordelli (mis meie maja kohta on vale — veel kordagi ei ole ma siin kedagi amelemiselt tabanud — ja mis mind solvas, sest ta teab väga hästi, et armastus on mulle püha). Mõistes ühtlasi, et mõtleb selle all sissesõiduhoovi, kohta, kuhu kauemaks ei jääda, paika, millel pole tähtsust. (lk 13)
Charlotte teeb mulle muret.

Mis alust on mul muretsemiseks? Näen, kui suureks on sirgunud mu tütar. Kuigi ta veel kuusteist täis ei ole, ei pea ma teda enam tüdrukutirtsuks ja mõistan väga hästi, et tal võib isiklik, minust ja kodust sõltumatu elu olla. Ta on rahulik, mõistlik, ta mõtleb, minu silmis on ta tõepoolest õiguse isiklikule elule kätte võitnud. Samas ma tean, et ta vajab veel mind, et tal ei ole kaugeltki seesugust kogemuste ja teadmiste varu, mis lubab võidelda või koguni raskeid katsumusi kanda.

Kui näen teda uut rada minemas, elan seda väga üle. Kardan, et keegi teda haavab ja talle pettumust valmistab. Piin on jääda teeveerde maha ja näha teda eemaldumas. Ometi olen kindel, et ta peab üksi edasi minema. (lk 14)

Telefoni teel lepin günekoloogiga aja kokku, selgitan külastuse põhjuse.

Kui ootesaalis mu tütre nime nimetatakse, ei tõuse ma toolilt.

Ta tõmbab mind käest.

"Ilma sinuta ma sisse ei lähe, tule ka."

Ja me istumegi kahekesi arsti vastas, kes kõnelema ja küsimusi esitama hakkab. Charlotte on verest väljas ja annab ühesilbilisi vastuseid. Arstile olin teda kirjeldanud kui päris küpset, arusaajat tütarlast, ja nüüd istub arsti ees plikake, kes õieti veel neliteistki täis ei ole, ning kuulab günekoloogi seletusi suguelu ja tema, tütarlapse suguorganite kohta. On natuke kõhe, arst tunneb sedasama ning aeg-ajait taban endal tema kõneka pilgu: "Hull inimene, see on ju päris laps."

Igatahes teeme me Kõik vajaliku, et Charlotte'il oleksid talle sobivad pillid käepärast. (lk 15)

Nüüd on vaid peadpööritav tühjus, ei mingit huvi millegi vastu, välja arvatud nemad ise, laiskus. Poisid on umbes kaheksateist-kakskümmend. Enamasti rikka kodanluse järeltulijad. Papad-mammad löövad käega. Poisid ju. Ainult plikasid peetagu ohjes ja kui nende vanemad nad käest ära lasevad, siis süüdistagu iseennast. Nende pojad peavad käppa treenima.

Õppimine on ärapillitatud pojukeste meelest debiilikuile paras tegevus. Üksikuil on bakk* tehtud, ülejäänutel ei ole. Nood on lõpuklassi pooleli jätnud. Nüüd, kus nad vahetevahel mõnd tööotsa proovivad, arvavad nad, et see annab neile, õiguse töölistena esineda. Mulle tundub see kõik snoobitsemisena ja vihaleajava kometimänguna. Nad kõik on oma vanemate vastu mässu tõstnud, aga miks nad sel juhul ikka koju lähevad, ikka vanemail end toita, katta ja endale ulualust anda lasevad? (lk 16; *bakalaureuseksam ehk lütseumi lõpueksam)

Täna hommikul jõudis Françoise Londoni. Ta peaks juba kliinikus olema. Kuidagi ei suuda seda kuueteistaastast last oma mõtteist peletada.

Püüan ennast tema olukorda asetades oma minast vabaneda ja mõelda nagu tema. See ei ole lihtne. Moraalinormid on muutunud, hirmud ja tulevikuväljavaated samuti. Ta kartis Londoni-sõitu, kartis aborti. Tema hoiak oli palju tervem, palju loomulikum, kui see minul tema eas oleks olnud. Ei mingit häbi ega salatsemist. Üksnes hirm vanemate ees oli midagi sellist, mida ka mina oleksin võib-olla tundnud. Pealegi teab ta täpselt, mida abort endast kujutab ihulises mõttes, ta teab, et ta kannab last ja läheb teda kõrvaldama. Tema ärasõidueelne ängistus oli tingitud mõningasest hirmust kehaliste kannatuste ees ja suures osas teadmisest, et tal seisab ees lahkumine maimukesest, kellega teda sidus instinktiivne, animaalne ühtekuuluvustunne. Sellest lootest rääkides kasutas ta isikulist asesõna "tema" ja tegi sel kombel lootest kaasosalise. Ta ei öelnud "minu olukorras" või "mul on teine kuu" või muud sellesarnast, vaid: "Ta on nüüd kahekuune." "Kui ta suuremaks kasvab, siis teda enam ära kaotada ei saa." (lk 17)

Kipub ikka nii kujunema, et tähtsad kõnelused peetakse varavalges, siis, kui ma alles voodis olen ja lütseumiminekuni aega on. Nagu ei jaksaks nad seda, mis nende südant rõhub, enam kanda ja see tooks nad hommikuvidevikus mu voodiveerele, mu vastsesse päeva oma murekoormat tühjaks kallama. (lk 18)
[Françoise:] "Võin pea anda, et ma olen rase."

"Aga kuidas sa üldse selle peale tuled? Võid sa mulle rääkida, mis juhtus?"

"Loomulikult. Lihtne asi. Noh, ma olin Simonisse hullumoodi armunud. Lütseumis saime tuttavaks. Tema viis mu Clamart'i kampa. Olin temast sisse võetud, täitsa nagu ogar. Tema oli minusse ka armunud. Juunis, kui kool lõppes, ütles ta: "Lähme suvel minu vanemate suvemajja lõunasse." Ajasin oma vanematele soga ja sõitsin ära, Simoni vanemaid seal ei olnud. Olid kõik kambakad. Magasime Simoniga kahekesi eraldi toas, ühes voodis. Suures, hiiglakõrges voodis. Ma tahtsin õudselt, et ta mind võtaks. Samumeie, usu mind, ta ei saanud sellega hakkama! Ja see kinu kestis ometi mitu nädalat. Olime mõlemad jube närvis, ta kallistas mind, pime oli. Siis ta hakkas rähklema. Aga ta rähkles nagu ajuvaba! Terve voodi oli teda korraga täis, peats ja jaluts. Ma ei jaganud sest jamast tuhkagi, muudkui ootasin, et minuga midagi juhtuks. Ma ei teadnud, mis asja ma tegema peaks. Ja iga õhtu oli üks ja sama jama: käib igavene kolakas — Simon on põrandal hunnikus. Ma ei võinud sinna midagi parata, aga iga kord sain ma naerukrambi. Teadsa, ma olin nii närvis ja see jama oli nii jube naljakas. Teda ajas vihale, et ma ta üle naersin, ja siis ta läks mujale magama. Iga kord mõtlesin: "Homme ma ei lõkerda," aga ma ei suutnud ennast pidada. Kui me koju sõitsime, oli mul temaga kõik olnud peale vahekorra. Ja siis, oktoobris, tema juures, kodus, tema toas — maja oli kambakaid täis ja tema vanemad olid kodus —, tiris ta enda paljaks, hüppas mulle peale, hingeldas ja tegi mulle haiget. Sain kohe aru, et seekord ta läks kaugemale. Just sel momendil tegi keegi ukse lahti. Ta hüppas püsti nagu vedru, kiskus püksid jalga ja pani toast välja. Mina mõtlesin, et ma ei ole enam süütu.

Kõige hullem, et pärast seda pole meie vahel enam midagi olnud. Minul ei ole isu ja temal ka ei ole. Teadsa, äkki sai armastus otsa. Nüüd ma olen rase. Täitsa kindel." (lk 19)

"Kas tema vanemad teavad?"

"Ema teab, aga ei taha kuuldagi, sest ta andis mulle pille."

"Ja sina neid ei võtnud."

"Võtsin küll, aga nendest hakkas mul halb. Need pillid ei istunud mulle. Tema andis seda, mis tal parajasti käepärast oli. Noh ja kuna midagi ei juhtunud ja mul oli kõrini päev läbi nende neetud pillide pärast läikiva südamega ringi käia, siis ma neid enam ei võtnud." (lk 19-20)

Ta elab äärelinnas, beežis suurelamus.

Jäin autosse teda ootama ja vaatasin järjekordselt äärelinna nukrasse näkku. Hoone ise, jäik, kurt, pime ja tumm, seisis nagu surnu, ulatudes kõrgele tühja taevasse. Kaasaegse malli järgi odavalt projekteeritud maja väärispuitu imiteerivast uksest, mis maja enesega võrreldes kohatult väike tundus, liikusid inimesed sisse ja välja: lapsevankritega naised, pensionärid, lodeva kõnnakuga noored. Nad paistsid kõik kuidagi troostitud ja alistunud. Neid liikus loigulistel, kohati auku vajunud sillutisega tänavatel, mille ääres kasvasid kidurad puud, kus majaseinad vaimuvaest, igapäise pisitarbimise reklaami täis olid kleebitud, ja neil olid peas näod, nagu ei tahaks nad mitte midagi näha ega ise nähtavad olla.

Mõistagi ei olnud sellest siin ei Clamart'i ilusale majale, aiale, uimastitele, mis su unistama panevad, ega armastusele võistlejat. Lõpuks lõhkeb kõik kui seebimull, sinu osaks jääb pettus, abort, naise tegelik günekoloogiline elu, mis algab kuueteistkümneaastaselt. Seda polnud sinu plaanides ette nähtud. (lk 21)

Tagasi jõuti vasikavaimustuses. Maru. Ei olnud üldse valus. Fantastiline linn see London. Vaat seal peaks elama.

Grégoire säras:

"Ema, sulle see linn meeldiks. Inimesed on hiiglama viisakad, nad ei poe sulle naha vahele ja sa võid kuninglikku rahu nautida. Ja ükski võmm ei karga sulle harja, kui su parukas on pügamata või sa väheke imelikult riides oled. Paistavad mõnusad mehed olevat, mitte tülinorijad. Ma tahaks sinuga koos seal olla. Ja missuguseid kipasid autolokse seal ringi sõidab. Mõtlesin kõvasti sinu peale. Tead, ma sõidan varsti jälle sinna." (lk 21-22)

Noortest, kes meil käivad, ei ela terviklikus ja üksmeelses peres mitte ükski. Avalike draamade kaasteadja olla pole mingi kunst. Ma tean näiteks, et Yves'i ema läks ühe vietnamlasega minema, et Cécile'i ja Anne'i ema läks ära ja ei ole kaheksa aastat endast, elumärki andnud, et Francise ja Geneviève'i isa jättis pere maha ja elab maal, et Claudine'i isa on surnud ja Jean-François' isa - samuti. Tean, et Sylvie, Sarah, Bertrand ja Françoise seevastu elavad ema-isaga koos. Millistes tingimustes? Nad vihjavad kodule ainult kui vanglale või paigale, kus on surmigav. Ma ei tihka ülearu pärida. Üksteisega on nad ääretult peenetundelised. Kui mõni ütleb: "Pean kähku koju minema, muidu saan võtta," ei hakka keegi uudishimutsema. (lk 22)
Palju räägitakse noortest. Noorsugu teeb muret, äratab nördimust ja uudishimu. Neist räägivad kõik, välja arvatud nemad ise. Olen neid keelitanud, et nad kõik koos raamatu kirjutaksid, mis oleks neist endist, sellest, mis neile meeldib ja mida nad elult ootavad. Siis oleks neil mingi eesmärk. Nad võivad õhtust õhtusse tegevuseta olla. Nad ei räägi ka õieti, kuulavad muusikat, aina ühtesid ja samu plaate. Unistavad.

Mõne aasta eest oleks see mulle närvidele käinud, oleksin seda laiskuseks pidanud. (lk 22-23)

Ometi mäletan, et nendevanuselt unelesin niisama mõttetult. Unistasin, ja mulle kangastusid mu meelisluulud: mitte tõestisündinud, vaid väljamõeldud lood, mida ma läbi elada ihkasin, mis minuga alles juhtuma pidid. Vanaema, kes tabas mind sageli selliselt äraolemiselt, ütles: "Miks sa voodis külitad? Võta vardad kätte." Nii et ma teatrit tegin, raamatud ja vihikud voodile enese ümber laotasin, et teistele õppimise muljet jätta. Mul oli kombeks vasakul küljel lamada ja käsipõsakil unistada. Kramp lõi mulle õlga ja randmesse. Nüüd, kus ma väga täpselt mõõdetud patjade süsteemi peatoena kasutan, töötan ja kirjutan just samasuguses asendis.

Muide, ega vanaema oma arvamust otse välja öelnud. Ta ei öelnud: "See on hea või too ei kõlba," kasutas ainult halvustavavõitu sõna "külitad" ja lisas õpetuse: "Võta vardad kätte," aga see ei olnud otsene käsk. (lk 23)

Nemad unistavad niisamuti. Nad unistavad muusikat kuulates. Nad tunnevad oma plaatidel iga vagu, samuti nagu minu ema tundis tuhandeid Marceline Desbordes-Valmore'i või Musset' värsse, nagu mina tundsin Rimbaud'd, Apollinaire'i, takt-taktilt Bachi, Brandenburgi kontserte ja teatud Mozarti sümfooniaid. Minu noorusaegadel olid juba džäss ja head, kauamängivad heliplaadid olemas.

Müras, mis täiskasvanuil enamasti trumminahad tõsiselt proovile paneb, leidub nüansse ja variatsioone, mille suhtes popmuusika austajad eriti tundelised on. Nad ootavad kirglikult sünkoopi, rütmimurranguid, löökriistade soolot. See muusika on ainus asi, mis läbinisti sellele põlvkonnale kuulub, on nende peegelpilt ja ühtlasi hüppelaud. (lk 23)

Ühte ma ei mõista.

Ma ei mõista, kuidas võivad need, kes ise on pärast 45. aastat noored olnud, selle koha pealt 1972. aasta noortest üldse mitte aru saada. Mulle tundub, et neil, kelle noorus langes Esimese maailmasõja ajale ja selle eelõhtule, on tõepoolest raske tänapäeva noori mõista. Nemad elasid teistes tingimustes, nende areng kulges teisi radu. Aga pole võimalik, et minu eakaaslased oleksid täielikult unustanud džässi, bugi-vugi, be-pop 'i, new-look 'i, swing 'i, Juliette Gréco, keldrikorruste tantsusaalid, Sartre'i, Camus', Merleau-Ponty, närimiskummi, zazou 'd, Boris Viani. Ma elasin Pariisist üsna kaugel, aga muust ma ei unistanud, muust me ei rääkinud. Enesestki mõista seda enam, et meie vanemad selle vastu olid.

Kuhu on siis koer maetud? (lk 23-24)

Möönan meelsasti, et meie põlvkond on üleminekupõlvkond, et me tantsisime boppi ja rääkisime vabaarmastusest, aga samas olime Esimese maailmasõja-aegse põlvkonnaga kindlalt ühendatud. Kõikide sõjaveteranidega, kelle kangelaslikkus ja patriotism veel meie ajalgi mõjusaim käitumise eeskuju peaks olema. Kas aga 52. ja 56. aasta vahel abiellunud noortel inimestel oli aateks kasvatada oma lapsi viini valsi ja Jeanne d'Arci kultuses, niisuguse Marianne'i kultuses, kelle früügia tanu ots prisketele rindadele langeks? Mul on seda raske uskuda.

Millest see tuleb, et nemad satuvad vastuollu põlvkonnaga, mis on seesama vili, mida nad on viljelnud? (lk 24)

Ütleme, et mina kasvasin perekonnas, mis purunes, et minu noor elu oli mõranenud ning paljuski sarnane tänaste noorte omaga, kes elavad perekonnas, mis, purunenud või mitte, on ikkagi mõranenud ja mõrasid tekitav.

Ütleme veel, et raamatuid, plaate ja eluruumi oli mul alati.

Ütleme veel, et ma sündisin Vahemere kaldal, kus soojus ja valgus uksi lahti tegema, inimesi kokku puutuma ja suhtlema paneb.

Need on eelised, mis aitavad noori mõista, aga nende olemasolu ei määra, kui hästi või halvasti me noortega ühise keele leiame. Mul on minuealisi tuttavaid samast keskkonnast, samast linnast pärit kust minagi, kes kakskümmend aastat tagasi suuri tobedusi tegid, kes-teab-kus hašišit tõmbasid ja nüüd oma lapsi nii kohtlevad, nagu omal ajal kohtlesid neid nende vanemad ja vanavanemad, kellest nad ise ainult ühte mõtlesid: kuidas neist lahti saada? (lk 24)

Mammona mõjul inimene väärastub, see on sulatõsi. Liiga raske rahakott rikub kõik. Rahajaht võtab pimedaks. Lastest kujuneb kapital, sest neisse investeeritakse hiiglasummasid, mis on saadud palehigis, rängas ja julmas pureluses kaaskodanikega, kes samu eeliseid ning ametikohti, sama eluruumi jahivad ja alati arvulises ülekaalus on. Kõigepealt katsutakse leida endale urg, siis hakatakse seda sisustama, laiendama, kaunistama. Lapsi peetakse seal hästi soojas, tülitsetakse sellel pinnal, et nad paremini kosuksid, hästi riides oleksid ja parema hariduse saaksid. Armastuses nende vastu on tubli annus enesearmastust, sest on ju selle nimel nii palju võideldud, et lõpuks näha neid kaheteistkümneaastaste lütseumlastena, nagu nad on: rüblikud, kõigega kursis, moekalt riides, tervisest pakatavad ligadi-logadi õppijad. Nad lähevad ülikooli, saavad inseneriks, kirurgiks, õpetajaks, kaadritööliseks, ehituse- või büroojuhatajaks. Nad jõuavad veel haljamale oksale kui nende vanemad. Tänu nendele pisikestele kahejalgsetele kapitalimahutitele paistab ameerikalik paradiis otse käegakatsutaval kujul silm apiirilt vastu terendavat: elektriline nõudepesumasin, pooner, limusiin, jahtlaév ja õnne kulminatsioon Bahama saartel. Miks mitte? Ah, kunagi makstakse meile meie vaevad kuhjaga kinni!

Saagiahnus on nii suureks läinud, et enam ei osata omakasupüüdmatult armastada.

Aasta pärast hakkab pisike koolis või siis kooliteel jalgu järel lohistama. Veel aasta ja ongi valmis tumm laps kodus või kodust põgenenud laps, mis teeb ühe ja sama välja. Kontakt on katkenud. Vanemad seisavad mõistatuse ees. Siis ostetakse võrr, auto, antakse raha, ükspuha mis asi makstakse kinni. Miski ei aita. Vanemad, kellel need päevad veel endil kätte pole jõudnud, tõmbavad pea õlgade vahele, kehtestavad kõvema korra ja järelevalve. Iga sammu kontrollitakse. Sõda käib iga päev.

Jumalaga, grillahi ja varjuküllased palmipuud korallisaare liivarannal!

Liiga ränk on ülekohus! Mis nende noortega küll lahti on? Neile on ju ometi kõik antud, nende heaks on kõik tehtud! (lk 24-25)

Teismelised teavad küll, et nende vanemad aastate poolest veel vanad ei ole. Aga nad on lubjakad, ei täna ega homme pole nendega midagi peale hakata — see'p see kõige hullem ongi. Nad on eilsed ja noortel jalus. (lk 26)
Muide, küsin endalt, kas ei peaks mõiste "noorus" uuesti defineerima. Räägin noortest, kes võimudele ja täiskasvanuile peavalu teevad. Arvan, et Euroopas ja Ühendriikides on noor see. kes on suuteline teatavasse muusikasse otsekui pühadusse süvenema. Kirjutan seda igasuguse irooniata. Pean moodsat levimuusikat oma laste põlvkonna mõistmise seisukohalt erakordselt tähtsaks ja tean, et niisama võhikuna, pealtvaatajana või kõrvalseisjana sellele muusikale ligi ei pääse. Sellesse kas süvenetakse põhjalikult või tema tõelisest olemusest ei taibata vähimatki ning ühtlasi ei mõisteta, millega see noori võlub ja köidab. Nendega suhtlemine jääb siis pinnaliseks. (lk 26)
Olen kohanud oma kodus insenerihakatisi, töölisi ja pätihakatisi, inglasi, hollandlasi ja kanadalasi, sakslasi, ameeriklasi ja šveitslasi, belglasi, jaapanlasi ja aafriklasi. Nad astusid meile sisse, muusika mängis, mõisteti, et ollakse omad. Tutvustamiseks ja kontakti leidmiseks ei läinud üldse sõnu tarvis. Olen oma lastega Ühendriikides ja Kanadas elanud. Huvitavad kohtumised on kõik ühtmoodi alanud: muusikaga, alati ühesuguse muusikaga. Kas rapsiti kitarril või bandžol soojas suveöös Huroni järve kaldal folklaulu arpedžosid või pandi New Yorgis, Montréalis või Pariisis viimse valjuseni kruvitud plaadimängijale Jimi Hendrixi plaat peale. (lk 26)
Plaadid tähendavad neile sedasama mis meile raamatud. Lugusid, sõnumeid, unistusi ja seiklusi on neis küllaga.

Mu poeg ühendas kord kõrvaklapid plaadimängijaga ja laskis mul läbi nende muusikat kuulata. Nõnda pakkus too muusika mulle naudingut: selles oli tormi ja lootust. Tänu kõrvaklappidele tajusin imepeeni nüansse, mida ma varem ilmaski polnud tajunud. Peensuste tabamiseks nemad kõrvaklappe ei vaja. Pärast rääkisin nendega ja selgus, et seda plaati kuulates ootavad nad iga kord just neid kohti, mis mina alles nüüd avastasin, kuigi see plaat oli juba nädalaid kolm-neli korda päevas mänginud. (lk 27)

Kord mingil õhtusöögil, kui me rääkisime lastest, ütles üks daam mulle:

"Kallis inimene (ta nägi mind tol õhtul esimest korda), mul ei ole midagi nende muusika vastu. Aga miks see nii vali peab olema, kui nad seda kuulavad?"

"Et see neid jäägitult haaraks. See tähendab neile midagi hoopis enamat kui lihtne ajaviide."

"On ikka hullud küll." (lk 28)

Perekond. Perekond ja kool. Perekond ja armastus. Perekond ja elukutse. Siin nad on — noortekanga tihedalt põimuvad lõimelõngad. (lk 28)
Perekond on üldiselt raske ike, mis rõhub nii noori kui ka vanu. Traditsioonilise perekonna õhukindlalt suletud sfääris sarnanevad inimolendid kärbestega, kes püüavad välja lennata ja kõikjal takistuste vastu põrkavad, kuni nõrkevad. (lk 28)
Igal aastal käisime surnutepühal emaga surnuaial. Aastatega süvenes just seal minu ja mu omaste vaheline lõhe.

Enne sõda sõitsime autoga surnuaiale ja autojuht kandis meie asju. Hiljem kulus minekule üle tunni ja me pidime mitme bussiga sõitma, enne kui jõudsime kõrgele, peaaegu püstloodis merre laskuvale kaldajärsakule, kust alla vaadates Vahemeri, mille liivarannad nii kaugele ei ulatunud, juba tume, sügav ja salapärane näis. Meri paistis siia küpressiokste vahelt igal sammul. Küpresside pipralõhn. Imal lillelõhn. Mere lõhn. Surnute lõhn. Kõigi maaga ühetasaste kiviplaatide lõhn, mis olid vallutanud mäe kuni harjani, kus seisis Neitsi Maarjale pühendatud basiilika ja sellel tema ise, näolt must, kuldses kirikurüüs, jäik ja pühalik, lapsuke käsivarrel: Aafrika Jumalaema. Haudadel ja kabeleil vohavaist ristidest ja tornikestest hoolimata tundus ikkagi, nagu oleks kõik lömastatud tohutu taeva ja sünkjassinise mere vahel, mis kaugel kokku puutusid, silmapiiril ühte sulasid. (lk 28)

Siin, kus kõik kõneles kaduvikust, meie tühisusest ning sellest, et me midagi ei tea, puhus kerge ja rõõmus, vilgas ja vallatu meretuul, mis hästi lõhnas, tantsutuju ja armuigatsusi äratas. Pidulikkus. Kalmistupüha ainulaadne pidulikkus, mida aitasid luua lillemeri, naiste peorõivad ja sügispäikese lummav sära. (lk 28)
Minnes arvustas mu ema haudu üksikasjaliselt, ta näitas mulle, millised olid ilusad ja millised mitte. Sageli jäi ta mõne hauamonumendi ette seisma ja seletas, kas see oli labase või hea maitse sünnitis. Nii sain ma peagi selgeks, et kunstlilled, paksu pepuga portselaninglikesed ja marmorist raamatud, mille võltslehekülgede sisse olid inkrusteeritud ovaalsed fotoportreed ülesmukitud, lainetavate soengutega manalasse varisenud naistest või siledaks kammitud peadega õitsva tervise juures siitilmast lahkunud meestest — kõik see, mis minu meelest oli imeilus, kõlbas tõusikuist "vürtspoodnikele". Seevastu erakordne lihtsus haruldasest marmorist, vaid ühe ristiga, ilma ornamendita plaadi näol — see oli ilus ja tagasihoidlik. Nii vanad hüljatud, koloniaalvallutuste algusaegade kui ka vaeste hauad köitsid minu ema. Väike umbrohtu kasvanud kääbas, paar tselluloidlille sinepipurgis, mis oli vajutatud mulda, otsekui tapp surnukeha lagunenud nabaauku. See oli seisatamist ja palvetamist väärt. Nende armetute kalmukülvide ette seisma jäädes ütles ta: "Siin on neil kõige parem." Millest mina nii aru sain: parem olla surnud kui vaene. Sellest ka minu paaniline hirm, kui kuulsin kedagi kodustest suure väljamineku puhul ütlevat: "Kui nii edasi läheb, tuleb kerjakott kaela riputada." (lk 29)
Elavate aadressil võis ema teinekord teravavõitu, vahel koguni salvavaid märkusi pillata, aga surnud äratasid temas eranditult ainult helli tundeid. Lagunemine ja tema oleksid just nagu seotud olnud. Mööda minnes asetas ta mõnele eriti unarule jäetud hauale krüsanteemiõie meie varudest. Nagu komm lapsele pihku pistetakse, nagu ta vahel ilusa liigutusega mu näolt juuksesalgu kõrvale lükkas. (lk 29)
Minu ülesandeks oli vett tassida. Käisin ämbriga edasi-tagasi. Tee viis luiehoidlast mööda: pikast ja kõrgest müürist, mis oli sadadeks lahtriteks jagatud, igaüks varustatud riiulikesega lillepoti või ex voto panemiseks laeka ette. Ma teadsin, et sinna müüritakse nende luud-kondid, kelle hauaplats polnud neile põliseks ostetud. Muioli ammu selge, et just vaesed olid need, kes umbrohtu kasvanud kääpa alt peatselt noisse müürilaekaisse ümber kolisid. Vaeseid, kuni nad elasid, olid hurtsikute linnaosad tuubil täis ja kui nad ükskord surid, tuubiti nad luiehoidlasse. Teistega oli lugu jälle nii: eluajal kuulusid neile eravillad, pärast surma — omaette matmispaigad, kus iga perekond oli teistest hoolega eraldatud. Loogiline. (lk 29-30)
Inimesed seisid veenõudega sabas. Kraan turtsus, vett tuli sealt vähe, katkendlikult, peene nirena. Kui kraani rohkem lahti keerati, hakkas see tembutama. Alguses võttis vesi ilusa läbipaistva veemugula kuju, mis kosus, kasvas ja paisus. Viimaks purskas vesi ägeda ja valju öökimisega päevavarjukujuliselt laiali ja lõpuks pritsisid veekiired nagu päikeselt igale poole ja kastsid märjaks lähedal seisjad, kes kiljudes ja paaniliselt taganesid. Häiritud kalmistuvaht jooksis ähkides kohale, ütles, et kraani ei tohi puutuda ja et tema parandab selle viimast korda ära. Nagu härjavõitleja, kes banderiljasid härja ihusse pistab, kaed ja rindkere viimse võimaluseni ette aetud, et kõhtu hoida, kikivarvul, nii kaugelt kui võimalik, keeras ta veejoa jälle väikeseks, mille peale kraan taas mõõdukalt turtsuma hakkas. Inimesed võtsid uuesti sappa. See oli pikk. Mida lähemale keskpäev jõudis, seda vängemini lõhnasid küpressid. (lk 30)
Ma teadsin, et ta ka siis, kui ma ära olen, aina nutab ja oma lapsega räägib. Arvatavasti käis ta omal ajal, palju aastaid tagasi, iga päev kalmistul. Nüüd oli tema väike tütar juba kuus- või seitseteist aastat surnud. Tunded polnud enam endised. Tal ei olnud enam vaja nii sageli siia tulla, kuna ajapikku oli tema beebi tema enese sisimas uuesti kasvama hakanud ja seal püsis see maimuke igavesti elavana. Surmatunnini kannab ta seda last oma üsas. Nii ma siis kujutlesingi, kuidas nad ükskord kahekesi teises ilmas igavese elu pärivad, üks kussutab teist süles, kuidas nad, sulgkerged ja õnnelikud, Harmoonias, taevastel lilleaasadel vallatlevad, kus roosad mängueeslid, sinised liblikad ja plüüskaelkirjakud hullavad. Nad naeravad, nad uinuvad õnnes, mida nad teineteisele lakkamata jagavad.

Järelikult polnud kalmistul tema lapsest enam muud kui suur valgest marmorist hauaplaat. Mõnikord juhtus, et ta pikkade juttude vahel, mida ta kivile rääkis, seda õrnalt suudles. Neil silmapilkudel oleksin ma tahtnud olla selle kivi asemel, see tähendab olla surnud. Ehk oleks ta siis mindki nõnda armastanud nagu seda väikest tüdrukut, keda ma polnud kunagi näinud ja kellega ma nähtavasti põrmugi ei sarnanenud. Ma kujutlesin, kuidas ma laman surnult nii sirgena, liikumatuna ja veetlevana lillede keskel ning tema mind suudlustega üle külvab. (lk 31)

Kui puhas, lumivalge kivi seniiti kerkinud päikese käes silmi pimestas, hakkas ta imeosavasti sellele lilli seadma. Lilli, nende värvi ja vormi, järeleandlikkust ja tõrksust, lillede olemust minu ema tundis. Ta kujundas neist suure ja ilusa, pöörase ja metsiku risti, mis silmad kirjuks võttis. Rist — see on midagi lihtsat, alati ühesugust, see tähendab kaht enamasti täisnurga all lõikuvat sirget, aga ka Chartres'i katedraali. Tema ehitas lilledest katedraale. Ta töötas senikaua, kuni seade sai ühtaegu õrn ja vastupidav, olles tema armastuse, valu, õrnuse ja igatsusest tulvil südame täpne peegelpilt. (lk 31)
Perekonna järel järgmine tähtis tegur noorte elus on lütseum — 1968. aasta Bastille. See oli hädavajalik, sest haridussüsteem oli ajast ja arust. Aga kuni reformi kavandatakse, ellu viiakse ja täideviijad oma ülesannetega toime tulevad, valitseb suur segadus. Tuleb tõele näkku vaadata: üks põlvkond lapsi on katsejänesed ja tuuakse ohvriks. Nad ise teavad seda. Nad ei ole pimedad ja näevad kaost. Mis lugupidamist see neis äratada saakski? Sel üleminekuperioodil oleks perekond pidanud eriti tugev olema. Aga vanemad ja kool veeretavad oma vastutuse üksteise õlgadele. Noored vaatavad nende kemplemist pealt. (lk 31)
Kord lamas Breteuil' ja Sèvres'i tänava nurgal kõnniteel üks noormees. Tema ümber seisis inimesi. Pidasin teda liikluses kannatada saanuks. Ma ei tahtnud midagi näha, läksin kiiresti üle tee ja astusin pagaripoodi. Ostjad rääkisid samast noormehest. Väljas otse poe vastas kasvas rahvasumm. Enam ei olnud lamajat näha. Poeperenaine sõnas rahulikult: "Mõni uimar, kellel kallis kraam otsas." Oli lausa ehmatav kuulda kohaliku poodniku suust sõna, mida ma siiani kitsa tudengite või haritlaste ringi žargooniks olin pidanud. Läksin välja uudishimulike juurde. Pääsesin ligi ja nägin siruli maas umbes kaheksateistkümneaastast pikka, heledate jeesusejuustega hipiriietes noorukit. Ta oli vapustavalt ilus. Nagu surmavalt haavatud laps... Ta veeretas pead edasi-tagasi, näol peegeldus piin. Ta soigus. Aeg-ajalt pomises ta "ei-ei" ja justkui tõrjus käega kedajgi eemale. Üks uudishimulikest tonksas tema jalga, mis siis teise jala peale vajus. Ta oli liikmeist vedel nagu kaltsunukk. See tundus mulle kohutav. "Ei tohi teda piinata," hüüdsin ma. "Mõni teie hulgast müüs talle seda, mis ta niikaugele on viinud." Jalaga virutaja mõõtis mind, nagu oleksin ma jumalateotaja: "Meie jõime veini, kui noored olime. Mõne aja tagant üks hea peatäis kulub ikka ära." Veel paar meest lõõpis. Nähtavasti pidasid nad end täitsameesteks. Tarkpeadeks igal juhul. Siis jõudis kohale politsei ja viis nooruki kanderaamiga ära.

Ma vihkan uimasteid. (lk 33)