Proosa

muuda


  • Nii on see lühidalt ja filosoofiliselt. Negation der Negation — eitamise eitamine. Seeme, kõrs, uus seeme. Kõrs eitab seemne, uus seeme kõrre. Üliinimene eitab inimese, s. t. oma seemne, kristlane eitab üliinimese, s. t. oma kõrre, marksist eitab kristlase või ka tagurpidi. Negation der Negation. Selge, mis? Juba Kristus taipas seda, kui ta ütles: kes ei sünni veest ja vaimust jne.


  • Nagu Nick, nii oli ka tema arendanud välja tõelise kunsti oma minevikku eitada: ta ema, kui tal oli vaja teda tunnustada, muutus tema jutu järgi hoopis kellekski teiseks, mitte selleks naiseks, kes ta oli, — peeneks ekstsentrikuks, lõbusaks veidrikuks, isikuks, keda emale endale oleks meeldinud jäädvustada, näha poja poolt jäädvustatuna, aga mis oli sel kõigel pistmist ema sooviga? Simon oli teinud seda iseenda pärast, häbenedes tõelist vaesust, mis oli sigitanud nad mõlemad, nii tema kui ema. Ja kuigi ta ei hakkaks kunagi oma päritolu maha salgama, ei rääkinud ta tööl selle kohta ometi tõtt. Kogu ta elu — riided, mida ta kandis, auto, millega ta sõitis, viis, kuidas ta rääkis, maja, kus ta elas, — oli oma mineviku mahasalgamine. (lk 109)


  • Pentti on andnud oma raamatutes mõista, et ta "tüdis" lihtsalt ära, naine oli tühjaks joodud pudel. "Kui proua ei ole meelepärane, vahetan välja," kirjutas ta suureliselt siis, kui oli veel veendunud, et naine tema juurde jääb.
"Iga oma naise olen ise maha jätnud ja igale naisele andnud kingituseks tunde, et tema jättis minu maha."
See ei ole tõsi; see on pettunud mehe vajadus eitada seda, mis toimus tegelikult, et ei oleks nii valus. Arvan, et terve elu ei "jätnud" tema kedagi maha, ükskõik missugune põrgu elu ka oli, tema ei suutnud iial naise põllepaelu lahti lasta, kui tal järgmise naise põllepaelad veel kindlalt peos ei olnud. (lk 176)


  • Ma olen feminist. Ma eitan kirglikult seda viisi, kuidas meid on õpetatud naisi tajuma. Naiste ilu, kuidas naine peaks tegutsema või käituma. Naised on tugevad ja haprad. Naised on ilusad ja inetud. Me oleme pehmehäälsed ja lärmakad, kõike korraga. Viisis, kuidas meid on õpetatud naisi nägema, on midagi meelekontrolli laadset. Minu töö on nii visuaalselt kui ka muusikaliselt kõigi nende asjade eitus. Ja ennekõike on see otsinguretk.


Luule

muuda

Meie eitus, meie jaatus
liugleb tuules nagu leht.
See, mis saadab, ongi saatus
ikka õiglane ja eht.

  • Juhan Viiding, "Vana mehe laul". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 501. Tuntud ka lauluna Olav Ehala viisil.


Kell pool neli päeval
tuleb minu tuppa
kujund, võtab palitu seljast ja riputab varna.
Ta ütleb: Ma tean, et sa pidasid kujundiks mind.
Ma ei ole kujund. Ma ei ole eitamine, jaatamine,
tahtmine ega tahtetus. Olen su külaline.

  • Juhan Viiding, "Keeran ennast näoga vastu ennast", ilmunud ajakirjas Looming 1980. Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused", lk 443