Mäluauk
Proosa
muuda- Homoseksuaalil on ohtlik ennast minna lasta (se laisser aller), mine tea, mis purjus peaga ära teeb. Muutub äkki liiga julgeks. Igas olukorras tuleb säilitada kontroll. Tegelikult säilib see kontroll ka väga purjus olles (olen proovinud) ja ma ei usu eriti jutte mäluaukudest. Need on suhteliselt suhtelised ja peamiselt teenivad nad väljavabandamise eesmärki: ei mäleta, tähendab pole olnud, või kui ongi olnud, siis ei tähenda see midagi. Sellepärast ma üldiselt väldin ja põlgan ennast heteroseksuaalsetena identifitseerivate meeste purjus peaga tehtud lähenemiskatseid, kuigi ma usun, et need on täiesti siirad. Aga need on ka täiesti arad. Nad tahaksid selle asja ära proovida, aga nii, nagu seda polekski olnud. Mees, kes pärast midagi ei mäleta. Oleme näinud, täname, rohkem ei soovi. Võib-olla olen ma üldse liiga ettevaatlik. (lk 289)
- Emil Tode, "Raadio", Tallinn: EKSA, 2002
- [Rachel:] Tundub, nagu süda taoks kurgus, ebamugavalt ja valjusti. Suu on kuiv, valus on neelata. Keeran end külili, näoga akna poole. Kardinad on ette tõmmatud, kuid isegi hämar valgus teeb silmadele haiget. Tõstan käe näole; surun sõrmed laugudele ja püüan valu minema hõõruda. Küüned on räpased.
- Miski on valesti. Hetkeks tundub, nagu ma vajun kusagile, nagu kaoks voodi mu keha alt ära. Eile õhtu. Midagi juhtus. Tõmban järsult õhku kopsudesse ja tõusen istukile - liiga kiire liigutus, süda taob, peas lõhub.
- Ootan, et ilmuks mõni mälupilt. Mõnikord tuleb kaua oodata. Vahel on see mõne sekundiga mu silme ees. Mõnikord ei näe ma midagi. (lk 46)
- [Rachel:] See on naeruväärne. Aga ma tean, et laupäeval juhtus midagi. Olin selles kindel, kui vaatasin sellesse süngesse raudteealusesse tunnelisse ja veri mu soontes tardus jäiseks veeks.
- Mälulünki tuleb ikka ette, ja ma ei mõtle selliseid, kus sa ei mäleta selgesti, kuidas sa klubist koju jõudsid või mis asi see nii naljakas oli, kui pubis sai laterdatud. See on teistmoodi. Absoluutne pimedus — tunnid on täiesti kadunud ja neid on võimatu taastada. (lk 73)
- [Rachel:] Tom ostis mulle selle kohta raamatu. Mitte just eriti romantiline, aga ta oli väsinud sellest, kui talle hommikuti ütlesin, kui kahju mul on, kuigi ma isegi ei teadnud, mille pärast mul võis kahju olla. Arvan, et ta tahtis, et ma näeksin, millist hävingut ma põhjustasin, milleks ma olin võimeline. Selle oli kirjutanud arst, aga mul pole aimugi, kas see jutt oli õige: autor väitis, et mäluauk ei ole lihtsalt juhtunu unustamine, vaid polegi üldse mälestusi, mida unustada. Tema teooria järgi satub aju sellisesse seisu, kus ta ei loo enam lühiajalisi mälestusi. Ja kui sa oled seal sügavas pimeduses, ei käitu sa nagu tavaliselt, sest reageerid lihtsalt kõige viimasele asjale, mis sinu arvates juhtus. Et sa ei loo mälestusi, ei pruugi sa tegelikult teada, mis see viimane asi oli, mis päriselt juhtus. Tal oli ka anekdoote ja hoiatavaid lugusid mäluaukudega joodikutele: üks mees New Jerseys jäi iseseisvuspäeva peol purju. Hiljem istus ta oma autosse, sõitis kiirteel mitu kilomeetrit vales suunas ja sõitis otsa kaubikule, mis vedas seitset inimest. Kaubik süttis põlema ja kuus inimest hukkus. Purjus mehega oli kõik korras. Nagu ikka. Ta ei mäletanudki, et oli autosse istunud. (lk 73)
- [Rachel:] Masendav, et ma ei suuda võib-olla kunagi meenutada, mis laupäeval juhtus. Paar tundi (nagu arvata võib, mitte kuigi põhjalikku) internetis tuhlamist täna pärastlõunal kinnitas, mida isegi kahtlustasin: hüpnoos ei ole üldiselt kasulik, kui tahetakse mälulünka täita, sest nagu väitis üks eelnevalt loetud artikkel, ei loo me mälukatkestuse ajal mingeid mälestusi. Seega lihtsalt polegi midagi mäletada. Mu ajaliinis on üks must auk ja see jääb sinna alatiseks. (lk 96)
- Paula Hawkins, "Tüdruk rongis", tlk Evi Eiche, 2015