Normingud on retrospektiivsed, st nad ei vasta nüüdiskeele normile, vaid on mingil määral kinni minevikus. Normingud jäävad normist vahel liiga palju maha, nt õpetasid grammatikad liiga kaua vormide ärgem mängigem, ärgem tõtakem ainuõigsust. Sellist normi arengust mahajäämust on vahel peetud normimisele seesmiselt omaseks, tema olemusse kuuluvaks ja paratamatuks. Ent kui normija käsutuses oleksid korralikud nüüdiskeele kirjeldused, mis kajastaksid normi muutusi, peaks seda puudust saama vältida. Normiga optimaalses vahekorras olevad normingud kas toetuvad üldtuntud normile või on siis sellised, et neil on eeldusi saada keele enda normiks. Keele senise arengu ja praeguse seisundi põhjal peab normija suutma võimalikult täpselt prognoosida keelendite perspektiivi, nende edasist võimalikku saatust keeles, st olema rohkem ettenägelik kui tagantjärele tark. (lk 42)
