Kalmõkid

Kalmõkid teed joomas 19. sajandi lõpul

ProosaRedigeeri

  • Talle meenus varajasest lapsepõlvest tädi Fenja ning Astrahani kalmõkid. Need sõitsid laatadele kaugetest ulussidest kinnistes kibitkades, kaasas lambad, kes olid määrdunud tombuna kibitka kõrval hunnikusse tuubitud ja noruspäi ootasid tapmist. Poisikesepõlves laadalkäimisest jäi talle millegipärast meelde nende lammaste pulstunud, stepimudast tükati paatunud ja täis teravaid takjakisusid vill, nende ilmetud pleekinud silmad, ja lapselik kaastunne nende vastu, mõte: "Millest nad küll mõtlevad nõnda liikumatult seistes?"
Need olid kehvikute — ehk nagu elanike kõige vaesemat kihti statistikakogumikes nimetati: "alamkihi" armetud lambad. Rikkad, kalmõki valitsevad vürstid — nojoonid — ja karmid laamad, kes kükitasid oma huruulides, olid rahvast ääretult kaugel, kuigi nende sugukondlik kord alles hiljuti lagunema hakkas. Nojoonid kandsid kalleid nähku, nende prisked ja poputatud pojukesed õppisid lütseumides võrdõiguslikena koos vene bojaaride lastega, kuigi nad jäid laamausulisteks,— kuid seda kõige valitumat ülemkihti võis pigem Peterburgis kui Astrahanis näha, ja väike Uljanov ei teadnud neist midagi. Tema kujutlustes kalmõkkidest püsis ainult see kibitkade hämmastav abitu vaikus, kus isegi lapsed ei laulnud, äsjasündinud ei kisendanud. Kõik see hääletu vaikus äratas tema lapsehinges mingi imeliku tunde — talle näis: vaikus maailmaruumis on esile kutsutud hirmust, mis aheldab hääle. Hiljem ta mõistis, et ei ahelda ainult hirm, vaid seda teeb ka lootusetus. (lk 38)
 
Vikipeedias leidub artikkel