Õhus maalilisi liigutusi tehes toetas teda otsekohe teenistusvalmilt keegi Maretski: Timofei Savvitšil on täitsa õigus, et esialgu on meil tarvis ilma koolihariduseta meistreid, neid aga, kellele kooliharidust antakse — jumal nendega —, pole aega ära oodata. Sellesse meelega pisut rõhutatult venelikku, õigemini lihtlabasesse lihtrahvalike intonatsioonidega kõnesse sekkus kuivalt auväärne moskvalane Krõžovnikov, kiriku ja õigeusu poolehoidja. Ta rääkis raamatulikult: meil läheb vaja kontingent (sõna "kontingent" venitas ta isegi märgatavalt ja silpide kaupa pikaks) tööstuses äärmiselt valusa puudujäägi korvamiseks ettevalmistusega mustatööliste alal (sõna "mustatööliste" venitas ta samuti, otsekui tahtes suuresõnaliste maneeridega kõnepidajale tema õiget kohta kätte näidata). "Mustatöölisi on vaja!" kordas ta kuivalt, ja eestseisuse lauani heljus tema pikale kühmus kogule iseloomulik kalevi lõhn, millesse oli segunenud kas siis nelgi või pärsia pulbri lõhna või koguni kiriku palvepuldi lõhnavat tolmu. Otsekui õhutatuna sellest ümbritsevast lõhnast, Morozovi kalliste šagräännahast saabaste kriuksumisest ja vaatepildist, mida pakkusid kõrval istuva kaupmehe meelekohtadel takjaõliga võitud ruuged juuksed, kargas püsti linnavolikogu liige ja majaomanik Živago, kelle kohta Moskvas liikusid kuuldused, et ta armastab väga korda ja korra tugesid. "Kus on ometi selle üldhariduse piir? Ja mida teil õigupoolest sellelt madalamalt tehnikakoolilt vaja on — teoreetikuid või töölisi? Kui kaua lõppude lõpuks istub see tööline ja õpib, selle asemel et tööle hakata?" (lk 16)
[Nikolai Vassiljevitš Bugajev:] Meie ühiskonnas on sügavalt juurdunud eelarvamus, et haridus segab töölist, kisub teda kõrvale, — neid inimesi, kes seda eelarvamust jagavad, on terved leegionid. Samal ajal aga just vaimupimedus, just nimelt üldhariduse puudumine teeb töölised halbadeks töölisteks, kisub neid kõrvale iga hüüdja hääle peale... mõistate ju, mis ma tahan öelda. Üldharidus teeb tehnika kättesaadavaks, tõstab produktiivsust, keskendab ja suunab tähelepanu tööprotsessile... (lk 16-17)
Ametnik rääkis sulatõtt. Kõik need päevad oli ta koormatud paberitega, mis tuli saata ringkonda laiali, et komandeerida näitusele inspektoreid ja rahvakooliõpetajaid. Ja tema, teenistuses halliks läinud väike ametnik, nägi ja sai aru, mida see näitus tähendab sadadele inimestele, kes on end rahvaharidusele pühendanud. Ühed — innuga, suure südamesoojusega, teised — ettevaatlikult ja hirmuga; kolmandad vastu tahtmist; kuid kõik nad, pimedusest tulnud, pidid sellesse pimedusse tagasi minema, et kanda sinna valgust ja teadmisi. Nende ülesandele kerkis ette justkui mingi hiigelmüür — harimatuse ja ebausu, iidsete tavade, julmuse, nürimeelsuse, vihavaenu müür, liidetud kokku kleepuva liimiga, mis koosnes harilikest käibetõdedest, mullade jutlustest, epileptilisest šamaanlusest, üle kõige aga vaesusest ja viletsusest, armetutest oludest, lõputust tööst, lõpmatust ülekohtust ja riisumisest tsaarisulaste poolt, kelle peale ei hakka õigusehammas. Kool oli selles müüris otsekui mingi uus, ülekohtutegijate poolt sissemüüritud ränk, tarbetu kohustus või uued rangid kaelas — äravaevatud kaelad tõmblesid, et neid range maha raputada —, pole meile mingit kooli vaja, otsustati koosolekuil. Rahvakooliõpetajad aga olid ju alles hiljuti ise olnud koostisosadeks selles müüris, mille nad pidid nüüd lammutama ja ümber tõukama. Mitte midagi peale maakonnalinnakese ja haruharva ehk kubermangukeskuse polnud nad näinud lapsepõlvest peale. Nüüd aga äkki — Moskva! (lk 35)
Rahvakoolide inspektori ametikoht rajati alles hiljuti, ja paljud koolitöö praktikud, nagu parun Korf, nägid selles eesmärki — semstvot veel liigne kord kontrollida, tema õigusi kooliasjanduses piirata, nagu muide arvestas ka minister ise. Kuid kogu Venemaa oli neil aastail haaratud tulisusest õpetada rahvast, seda olid tulvil ajakirjad, sinnapoole pürgis elu ise ja samuti nagu iga inimene on noorest peast noor, on noor ka iga tegu oma alguses. Uued inspektorid, enamik neist, nägid oma kohustusi pigem ülesehitamises ja loomises kui ülevaatamises ja kontrollimises. Mida sa kontrollid, mida sa vaatad? Ääretu pimeduse, vaesuse ja harimatuse meri tulvas ümberringi, ja seda harimatust tuli vägisi valguse poole tirida. Ja abiks oli vaja välismaiste koolide eeskuju, alates kõige pisemast asjast, sellest, kuidas ehitada koolihoone, millega sisustada klassid, millest ja mis kujulistena teha koolipingid, — ühesõnaga, mitte kontrollimine, vaid tühja koha täitmine peaaegu uskumatult rasketes tingimustes, vastu talurahva enda tahet, — vaat, milline ülesanne seisis rahvakoolide inspektorite ees, ja nimelt nõnda mõistis oma kohust Ilja Nikolajevitš Üljanov. (lk 36-37)
