Dokumentaalfotograafia

Proosa muuda

  • Olen fotografeerimisega tegelenud alates 13. eluaastast ja enesele teadvustamata toonaseid matku, klassiüritusi jne pildistades tegelesin ma tegelikult ju dokumenteerimisega. Iga fotograafiline jäädvustamine on konkreetse ajahetke dokument, selles mõttes on iga manipulatsioonita fotokaameraga sekkumine ümbritsevasse dokumentaalfotograafia, kuigi fotograafist ja tema valikutest jääb alati sõltuma, millise ruumilise ja ajalise väljalõike ta vaatajale edasi annab.
Selline väljalõige on mõneti vägivaldne ja tekitab lõputuid küsimusi dokumentaalfotograafia realistlikkusest ja objektiivsusest, mis mind omamoodi paeluma hakkaski. Sul on dokumentaalfotograafina võimalus näidata tagasipeegelduvat aega oma perspektiivist, kuid sa pead alati olema aus.
  • Minu esimene teadlik dokumentaalprojekt sai alguse 1990-ndate lõpus, kui ma maatüdrukuna vaimustusin piimapukkidest ja nende kultuuriloolisest fenomenist. Igal piimapukil oli oma lugu – nende ümber keerles elu. Tänaseks on piimapukid kadunud, aga mul on hea meel, et mul on õnnestunud jäädvustada ajalugu.
  • Mind inspireerib lihtne igapäevane elu ja n-ö tavalised inimesed, kelle kaudu olen jõudnud tõdemuseni, et just lihtsuses ja tavalisuses peitub geniaalsus. Kui süüvida lihtsa inimese olemusse, tema hingeellu, siis mõistad üsna ruttu, et tegelikult puutud kokku just millegi väga erilisega. See on omamoodi paradoks. Mulle meeldib iga uus avastamine ja avanemine. Selline sümbioos on tohutult inspireeriv.
  • Pikaajaliste projektide puhul ongi nii, et sa lähened oma objektile samm-sammult, inglise keeles on sellisele töötamisviisile hea nimetus slow photography, mis oma ajamahukuses nõuab pidevat pühendumust ja tohutut järjekindlust.
  • Enamuse minu fotoprojektidega on selline lugu, et päris valmis ei saa nad ilmselt kunagi, need jäävad eluprojektideks. Tulen aeg-ajalt nii ühe kui teise juurde tagasi. Minu töömeetod on seotud sellega, et vajan mõnikord ajalist perspektiivi, et pildistatud materjal justkui uue pilguga üle vaadata ja siis jälle edasi minna. See seletab hästi situatsiooni, miks ma nii mitme projektiga korraga tegelen. Mul on vaja pidevalt värsket vaatenurka.
  • Seega dokumentaalseeriate loomine on natuke ka nagu teiste inimeste elu elamine, lõputu protsess. Ja see on põnev.


  • Minu peamiseks pildistamisobjektiks on inimene. See on nii põnev teema ning fotograafina ei tee ma lihtsalt pilti, vaid uurin subjekti nii sügavalt, et saan teada, mis on inimese taga. Minu projektid on alati sotsiaalsed ning inspiratsiooni ammutan ma kõigest enda ümber. Eesti on teemasid pungil täis, eriti dokumentalistika vallas, tuleb lihtsalt teemaga sõbraks saada.