ProosaRedigeeri

  • Ajalooteadus hakkab ikka enam ära pöörduma "kangelaste" ja suurte meeste tegude ja tahtmiste kirjeldamisest, hakkab ikka enam käsitama tervete rahvakihtide ja rühmade hingeolulist, poliitilist, majanduslist arenemist, ja ikka sügavamalt põhjusi otsima ajalookäigu suurte probleemide tekkimise ja lahenemise kohta. Ka kõige imponeerivam isikukuju - ja olgu ta Napoleon - saab võimalikuks ja teguvõimsaks alles selle läbi, kuidas ta suudab ehk tahab suhtuda oludega, "ajavaimuga". Üksiku inimese tähendus ja tähtsus kuivab kokku pisitillukeseks niisuguse vaatlemisviisi valgusel. Aga sellepärast ei kaota ta veel oma huvitavust. Hulkade hingeelu kõrval jääb isiku hingeelu alati veetlevaks vaatlemisaineks. Iseäranis, kui isikut tema vaimulaadi ja päritoleku poolest võib pidada suurema rühma vaimliseks esindajaks, tüübiks. (lk 76)
    • Helmi Neggo, "Johann Reinhold Patkul". Tallinn: Varrak 1920, cit. via Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa, 2013


LuuleRedigeeri

Andke aega, siis on hää,
kui ei ole kiire.
Mis see on, mis südames
võtab selgeid piire?
Kõik, mis tuleb, kaotab siis
takistavad tabad,
kui me saame olema
tabamatult vabad.

Ihu sisse hing on tulnud,
hinge taga aga vaim.
Anna aega üksi olla, Majavaim
ja ajavaim.

  • Juhan Viiding, "* Mida teame üksindusest". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 331