ProosaRedigeeri

  • Keset tuba põles piirg, isaisade ajast kodunenud valguseandja, kõrgel tulerinnal ja ümberringi istus pererahvas, naised kedrates, mehed tarvilikke nõusid ja riistu tehes. Ning sõnakad vanaeided koldel pajatasid sukavarrast veeretades endistest aegadest, mil sõjad ja verevalamised otsa saanud ja aegamööda jälle paremad päevad tulnud. Katk olnud küll kõik maa ära laastanud ja talud tühjaks teinud, ja kui ühes valla ääres veel üks või kaks inimest elusse jäänud ja teises niisama palju, ega nad suure tõvehirmu pärast üksteist ometi olnud usaldanud, vaid aina põgenenud üksteise eest. Aegamööda aga tulnud võõraist kihelkondadest inimesi juurde ja suur surmakartus vähenenud. Maad saanud jälle haritud ja ka mõisa poolt olnud hea põli. Õnnelik olnud, kes raskest taluorjusest pääsenud ja mõisa teole ja korrale võinud minna; inimesed läinud mõisaväljal priskeks ja hobused jäänud väsitamata. Ja ka muis asjus olnud parem põli seal. Pulmi ja pidusid peetud ja magusat õlut joodud ikka ühest pühapäevast teise. Naistel olnud tantsides seitse seelikut seljas ja meestel üheksa kasukat ülestikku. Ja kuis inimene siis ka ometi ilus ja ehitud olnud ja lõbu tundnud elust! (lk 16)
    • Elisabeth Aspe, "Ennosaare Ain", rmt: Elisabeth Aspe, "Ennosaare Ain. Anna Dorothea", 1984


  • Tondinahad sulgesid nimme silmad, haigutasid magusasti ja sirutasid rammestunud liikmeid. Milleks jutud? Päev oli hea, öö oli hea, tohutust unehulgast oli jõutud vaid tühine osa ära magada, norsata oli nii mõnus ja üldse oli kõik lõpmata hea. (lk 11)
  • Tondinahad lamasid ristseliti rohu peal ja hoidsid keelt suust väljas. Mesilaste parv sumises tondinahkade kohal ja tiivulised pillasid meetilku alla. Tondinahad ajasid suu kõrvuni lahti, et kuldkollased piisad kaotsi ei läheks.
Elu oli lihtsalt magus.
Musttuhat mesilast tiirutas ringi — lausa pilv, mis kippus päikest varjutama. Tondinahad pikutasid pehme rohu peal, suu lahti ja silmad kinni, ega pööranud sellele mingit tähelepanu, et putukad on nii suureks parveks kogunenud. Mesilinnud ruttasid koormast vabanema, nagu valmistuksid nad pikaks lennuks.
Hallsilm seisis teistest eemal ning jälgis sumisevaid mesilasi üha süveneva murelikkusega. (lk 14)