Kiskja
(Ümber suunatud leheküljelt Kiskjad)
Proosa
muuda- Tõsi küll — ilves on verejanuline kiskja ja küllalt tugev selleks, et kustutada täiskasvanud põdra eluküünal, aga niisugune surmatunnistus, kuhu oleks kirjutatud "hukkus ebavõrdses võitluses ilvesega", on seniajani vähemalt eesti keeles välja andmata. (lk 13-14)
- Fred Jüssi, "Rebasetund", Tallinn, 1981
- Ning siis korraga nägi Sammalhabe silmi!
- Kaks salapärast silma hõõgusid ähvardavalt ja kurjalt, üsna siinsamas põõsaste varjus, otse laagriplatsi serval. Peale silmade ei näinud aga Sammalhabe midagi muud, sest see, kellele need silmad pidid kuuluma, jäi ise öises pimeduses nähtamatuks. Kahvatust kuuvalgusest oli liiga vähe, et tema piirjooni esile tuua.
- Jäine külmavärin jooksis mööda Sammalhabeme selgroogu ülevalt alla ning ta keha kattus silmapilkselt hirmuhigiga.
- "See on kindlasti mõni kiskja," mõtles Sammalhabe rabatult.
- "Võib-olla hakkab ta mulle juba kallale hüppama!"
- Ta vaatas auto poole. Auto oli praegu tema ainuke lootus — kui sinna ometi kuidagiviisi varjule pääseks! Aga autoni jäi oma paarkümmend mehesammu maad.
- Sammalhabe oli kuulnud, et kiskja pilgu all peab hoiduma järskudest liigutustest, muidu võib loom sind viivitamatult rünnata. Sellepärast keeras ta ennast väga-väga aeglaselt kõhuli ja hakkas väga-väga ettevaatlikult auto poole roomama.
- "Kiskja lõugade vahel on arvatavasti üsna ebameeldiv hinge heita," mõtles ta sealjuures õnnetult. "Miks ei võinud küll saatus mu vähenõudlikku elukest veidigi viisakamalt lõpetada!"
- Pikkamisi ja hääletult nagu vari jätkas Sammalhabe roomamist. Salapärased silmad jäid nüüd ta selja taha ja see tegi enesetunde veelgi ebamugavamaks.
- "Kindlasti tuleb kiskja mulle hiilides järele," arutas Sammalhabe edasi. "Mida ta ootab? Miks ta juba ükskord ei ründa? Varsti ei suuda ma seda olukorda enam taluda..."
- Sammalhabemel oli üsna tülikas roomata, sest ta pikk habe kippus vahetpidamata igale poole kinni jääma.
- "Kui alandav on oma elu viimaseid hetki roomates mööda saata," mõtles ta kibestunult. "Surmale peaks vastu minema kindlal sammul ja püstipäi, mina aga rooman siin just nagu mõni ussike." (lk 38-39)
- Eno Raud, "Naksitrallid", esimene raamat, 1984