Ajaarvamine
Ajaarvamine on katse tõmmata aja peale kriipse, et ajal oleks kõdi.
Proosa
muuda- Õues kräunusid kassid, nagu oleks märtsikuu. Või läks kasside ajaarvamine sassi, nagu oli sassi läinud Maie pea: Sassi õde ja Sass ise ja Sassi ema Nõmme Koss ja Sassi isa, kes lasti Naissaarel maha, ja kassid kisklesid omavahel nagu inimesed. Ent nemad ei kaevanud üksteise peale, nad kiskusid üksteiselt karvatuuste ja kriipisid silmad lõhki. (lk 299)
- Heljo Mänd, "Metsseanahk", 1993
- Tondinahad polnud harjunud minevikule mõtlema ega tulevikust unistama. Nad ei tundnud ajaarvamist, ei sügist ega talve. Ainult päev ja öö. Ajast aega elasid kevad ja suvi käsikäes. Puud õitsesid ja kandsid vilja üheaegselt. Nüüd tekkis iseenesest mingi piir või peatuspunkt — just nagu oleks voolavale ajale sõlm peale tehtud. Edaspidi räägiti: siis, kui tondinahkade maal esimest korda silmavett nähti. (lk 10)
- Aimée Beekman, "Tondinahad", 1977
- Orbiidil ei ole ööd ega päeva, ülemist ega alumist. Kellelgi pole "jalad maas". Ükski nali pole "maine". Ükski mõte pole "ajakohane". Ükski erutus pole "ebamaine". Orbiidil tõuseb päike iga poolteise tunni järel ja igas nädalas on sada kaksteist päeva. Kuid aeg on ju alati olnud üks meie julgemaid ja nupukamaid väljamõeldisi, ja kui järele mõelda — üks meie kõige usutavamaid fiktsioone. (lk 319)
- Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005