Pedro Calderón de la Barca

Pedro Calderón de la Barca (17. jaanuar 1600, Madrid, Hispaania – 25. mai 1681, Madrid) oli Hispaania näitekirjanik. Tema tuntuim teos on näidend "Elu on unenägu".

Pedro Calderón de la Barca

"Elu on unenägu"

Tsitaadid väljaandest: Pedro Calderón de la Barca, "Elu on unenägu", tlk Jüri Talvet, 1999.

[Rosaura:] Sa peru hipogreif,
kes tuulega sa kihutasid võidu,
välk, millel leeki pole,
lind ilma varjuta või soomuseta kala]],
loom, kellel pole loomulikku vaistu -
mis labürinti keset kaike rahne
sa sööstad, tormad, viskud?

• I vaatuse 1. pilt, lk 7, näidendi algus

[Rosaura:] Kui uskuda üht filosoofi,
võib halamisest tunda
ju omamoodi mõnu,
nii et sul mured suisa meelest kaovad.
[Pasun:] Häid kõrvakiile saada
tol sokust lakekrantsil kuluks
küll oma sadakond!
Las halab mõnuga, kui need on käes.

• I vaatuse 1. pilt, lk 8

[Segismundo:] Oh kurja saatust, oh mind hädas meest!
Kui nõnda kohtled mind sa, taevas,
ma välja selgitada seda tahaksin:
kui sündisin ma ilma,
mis kuriteo siis olen teinud ma?
Ent tõsi küll, kui sündisin,
siis eks ma aiman oma kuritegu,
ei siis su karmil kohtul
puudu ju põhjuski.
Tean küll: eks inimese suurim roim
siitilma sündimine olegi.
Kuid ikkagi ma teada tahaksin,
et oma piinu vaigistada —
siinkohal jättes hoopis kõrvale
me sündimise enda kuriteo
kuis solvasin sind nii ma, taevas,
et nimelt mind
peab rängim nuhtlus tabama?
Kas teisedki siitilma sündind pole?
Kui teisedki kõik ilma sündisid,
miks neil on kõigil eeliseid,
mis mul on jäänud aina tundmata?

• I vaatuse 2. pilt, lk 11

[Segismundo:] Ja sünnib oja, nagu siug
ta otsib rada lilleõites luhas,
veel murdudeski õite varjus
toob kuuldavale muusikat,
et lillekeste vagurust
nii pühitseda - seda,
mis tema pagemisele
just lisab priid suursugusust.
Miks siis on nii, et minul ind on suurem,
kuid vähem on mul vabadust?
...
Mis seadus, õigus, põhjendus
saaks võtta inimestelt
kõikülemat eesõigust
kõikmahedamat hüve - seda, mida
Jumal ei eales keela veele, kalale,
ei loomale, ei linnule?

• I vaatuse 2. pilt, lk 12-13

[Segismundo:] Las näen sind ma ja suren siis;
ma annan alla: kui sind näha
seesama on, mis surra, kuidas siis
ma teada võiksin, mida tähendab
see, kui ma sind ei näe?
Küll näib, et see on surmast hirmsam veel,
veel hirmsam raevust, koledastki piinast;
eks olema peab seegi surm.
Nii kaaludes ma mõistma hakkan,
et õnnetule elu anda
on tegelikult sama,
mis õnnelikult elu võtta.

• I vaatuse 2. pilt, lk 15

[Clotaldo:] Nüüd relvad ära andke sedamaid
ja alistuge, või mu püss,
metalne rästik, sülitab
paar tapvat mürgist kuuli
ja õhku ehmatab ta tulejuga.

• I vaatuse 3. pilt, lk 18

[Segismundo:] Mu taevas, õige tegu oligi
mind vabadusest ilma jätta!
Eks ülbe hiiglasena taha
ma teie vastu tõusta, purustada
päikeselaterna kristalli
ja ehitada kaljuvundamendile
marmorist mäge.
[Clotaldo:] Küllap sellepärast
sind hädad nuhtlevadki.

• I vaatuse 3. pilt, lk 19

[Astolfo:] Peab olema
ju suisa häälest ära instrument,
mis tahab ennast kokku sobitada
valega, mida öeldakse
ja tõega, mida tuntakse.

• II vaatuse 14. pilt, lk 85

[Segismundo:] Ja näeme tõesti - elame
ju kummalises maailmas,
kus elamine ongi üksnes unenägu.
Ja nagu nüüd ma kogemusest tean,
näeb inimene sellest und, kes on ta -
nii kaua, kuni üles ta ei ärka.
Und kuningas näeb sellest,
et ta on kuningas, ja pettelummas
eks valitseb ta, käsutab ja korraldab;
ent ülistused, mis ta maailmalt
saab laenuks, tuulde kirjutab
ja põrmuks muudab surm
(see hirmus õnnetus!). Las katsub
see valitseda, kes saab aru,
et tema äratajaks
on unenägu surmast!

• • II vaatuse 19. pilt, lk 96

[Segismundo:] Mis on elu?
Eks narrimäng vaid. Mis on elu?
Eks lumm ja hägu,
vari ja meelepett,
ja napp on ülim hüve,
sest kogu elu on vaid unenägu,
ja unenäod on unenäod ka ise.

• II vaatuse 19. pilt, lk 97

[Segismundo:] Olgu see ilmsi, olgu unenäos -
tähtis on teha head.
Kui see on tõeliselt,
siis selle enda pärast; kui ei -
siis selleks, et me endale
saaksime sõpru tunnil,
kui üles ärkame.

• III vaatuse 4. pilt, lk 108

[Basilio:] Mis tarkus võiks, Astolfo, ohjeldada
hullunud, valjasteta hobust?
Kes suudaks seisma panna uhket jõge,
mis merre saadab oma vooge?
Mis vaprus kinni hoida kivirahnu,
mis kaljutipust alla tuhiseb?
Saab mõndagi ju hoida tagasi,
kuid mitte häbematut kõrki rahvahulka.

• III vaatuse 4. pilt, lk 109

[Basilio:] Ei vankumatut kulgu miski peata,
mis tulema peab, ei jää tulemata,
ei ole kaitset pöördumatu asjakäigu vastu -
kes seda eitab, kõige enam kannatab.
Karm seadus! Raske juhtum! Hirmus õud!
Kes väldib ohtu, ohtu satub just.
Püüd kaotust vältida mind pani kaotama,
ma ise, ise olen hävitanud oma isamaa.

• III vaatuse 4. pilt, lk 109-110

[Estrella:] Nii hirmus on see võimsa riigi laos,
nii julm ja verine on vägivald,
et ehmuvad sest silmad, kõrvad kohkuvad.
Pimeneb päike taevas, tardub tuul,
saab peagi püramiidiks iga kivi
ja iga lilleõie all on varsti haud,
saab igast hoonest kõrge kalmuküngas
ja igast sõdalasest elav luukere.

• III vaatuse 6. pilt, lk 111

[Rosaura:] Mul pole vajadust vist selgitada,
et oivalises aadlimehes
andmise üllus ei käi kokku
saamise madalusega.

• III vaatuse 8. pilt, lk 115

[Rosaura:] Ma sinult oma elu sain,
ja eks sa ise mulle öelnud -
kui mulle elu kinkisid -,
ct elu, mis on solvatud,
ei ole elu. Seega siis
ma sinult midagi ei ole saanud,
sest elu, mille sain su käest,
on elu, mis ei ole elu.

• III vaatuse 8. pilt, lk 116

[Segismundo:] Ent oma tiibu kärpigem,
oh hing. Ei ole mõtet hoobelda
aplausiga, mis ebakindel on;
see ahastuseks saada võib, kui ärkan
ja näen, et võit on muutund kaotuseks;
las parem juba olla väiksem võit -
siis väiksem on ka kaotusvalu.

• III vaatuse 9. pilt, lk 119

[Pasun:] Väleda ratsu seljas -
sa vabanda mind, mängu tulles ise,
ei saa ma seda kirjeldamast hoiduda -
ratsul, mis on kui maakaart
ses mõttes, et on keha maa,
hing - tuli põues,
vaht - meri, hirnatused - õhk;
kesk imetaolist segadust ja kaost,
kus hing, vaht, keha, hirnatused
tast teevad tule, maa ja mere,
ja tuule imeteose - tähnilisel raudjal,
kes kannust tundes, valjaist valitsetud,
ei pelgalt kappa, lausa lendab -,
su poole teel on keegi hurmav naine.

• III vaatuse 9. pilt, lk 119-120