Ferdinand Pire, "L'exilé" (2011)

Proosa

muuda
  • Paguluses on kõik parteiline, aga mina ei kuulu ühessegi parteisse.


  • Kuidas ma saan seda öelda? Et me oleme naised algusest peale. Et me ei pea olema nende poolt toodetud, nende poolt nimetatud, nende poolt sakraalseks või profaanseks muudetud. Et see on alati juba juhtunud, ilma nendepoolse pingutuseta. Ja et nende ajalugu on meie paguluse asupaik. Asi pole selles, et meil on oma territoorium, vaid selles, et nende rahvas, perekond, kodu ja diskursus vangistavad meid aedikuisse, milles me ei saa enam liikuda – ega elada kui "meie". Nende vara on meie pagulus. Nende aedikud, meie armastuse surm. Nende sõnad, tropp meie huulil. (lk 74)
    • Luce Irigaray, "When Our Lips Speak Together", Signs, Vol. 6, No. 1, 1980, lk 69–79


  • Kuid selle sammuga jäeti see maa maha. Jäeti tema ja mahajääjad saatuse hooleks. Jäeti oma maad ja majad, et päästa kõige kallim, mis on. Aga eks sellest - millegi reetmisest, ikkagi - jäänud hinge ka midagi valusat ja eks sellest valust sündinud see "paguluse" raevukas rahvuslus, see vägivaldne kujutlus, et ainus tõeline Eesti on seal, "paguluses", et ei päästetud mitte oma elu, vaid kogu rahva elu, kultuur, keel - nagu oleks maagi endaga kaasa võetud, nii et sinna, maha, jäigi ainult tühjus, jäid tõelised reeturid ja kommunistid. Aga kõik eksiilid on viljatud. Viljatud selle maa suhtes, kust nad lähtunud on, muidu sama viljakad kui mistahes elu.