Paguluses on kõik parteiline, aga mina ei kuulu ühessegi parteisse.
Marina Tsvetajeva, kiri Nanny Wunderly-Volkartile, 29.12.1931, rmt: "Elu tules. Pihtimused". Koostanud Tzvetan Todorov. Tõlkinud Mirjam Lepikult, 2007, lk 297
Kuidas ma saan seda öelda? Et me oleme naised algusest peale. Et me ei pea olema nende poolt toodetud, nende poolt nimetatud, nende poolt sakraalseks või profaanseks muudetud. Et see on alati juba juhtunud, ilma nendepoolse pingutuseta. Ja et nende ajalugu on meie paguluse asupaik. Asi pole selles, et meil on oma territoorium, vaid selles, et nende rahvas, perekond, kodu ja diskursus vangistavad meid aedikuisse, milles me ei saa enam liikuda – ega elada kui "meie". Nende vara on meie pagulus. Nende aedikud, meie armastuse surm. Nende sõnad, tropp meie huulil. (lk 74)
Kuid selle sammuga jäeti see maa maha. Jäeti tema ja mahajääjad saatuse hooleks. Jäeti oma maad ja majad, et päästa kõige kallim, mis on. Aga eks sellest - millegi reetmisest, ikkagi - jäänud hinge ka midagi valusat ja eks sellest valust sündinud see "paguluse" raevukas rahvuslus, see vägivaldne kujutlus, et ainus tõeline Eesti on seal, "paguluses", et ei päästetud mitte oma elu, vaid kogu rahva elu, kultuur, keel - nagu oleks maagi endaga kaasa võetud, nii et sinna, maha, jäigi ainult tühjus, jäid tõelised reeturid ja kommunistid. Aga kõik eksiilid on viljatud. Viljatud selle maa suhtes, kust nad lähtunud on, muidu sama viljakad kui mistahes elu.
Tõnu Õnnepalu, "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)". EKSA 2019, lk 102-103
See on paguluse iroonia, tragöödia ja paratamatus – elada mõttega, et kord saab koju tagasi. Pikapeale aga arenevad kohalikus keskkonnas juured. Selle üllatuse ees seisid juudid, kui Iisraeli riik loodi. Igal aastal löödi klaase kokku sõnadega "järgmisel aastal Jeruusalemmas". Nüüd on Iisraeli riik poolenisti juutide käes, mida kuradit peale hakata? Samas olukorras oli Eesti pagulaskond: kui unistus vabast Eestist lõpuks teoks sai, oli Eestis sündinute jaoks enamasti liiga hilja.
