Ajalooteadus

Proosa

• Kuid mõni põlvkond tagasi valitses riiki kuningas Lully I, kes oli pisut ajaloohuviline ja romantik. Tema oli välja uurinud, mis Lancre’i varase mineviku kohta teada on, ning seal, kus faktilisi tõendeid kippus olema hõredalt, oli ta innukate etniliste ajaloolaste parimate traditsioonide vaimus lisanud endastmõistetavaid järeldusi* ja tuletanud seotud allikate põhjal.**

_____

* Mõelnud puuduva osa välja.

** Lugenud hulgaliselt kraami, mille teised olid välja mõelnud.

• Terry Pratchett, Härrasrahvas, Tallinn: Varrak, 2003, lk 202

He'd researched what was known of the early days of Lancre, and where actual evidence had been a bit sparse he had, in the best traditions of the keen ethnic historian, inferred from revealed self-evident wisdom* and extrapolated from associated sources**.

* Made it up.

** Had read a lot of stuff that other people had made up, too.

Terry Pratchett, Lords and Ladies, London: Corgi Books, 1993, p. 263

• [Vikitoimetatud:] Ta oli uurinud seda, mis Lancre'i varase mineviku kohta teada oli, ning seal, kus tõendusmaterjali kippus olema hõredalt, oli ta innukate rahvusajaloolaste parimate traditsioonide vaimus täitnud lünki ilmselgete järeldustega* ja ekstrapoleerinud seotud allikatest**.

_____

* Mõelnud puuduva osa välja.

** Lugenud hulgaliselt kraami, mis teised olid välja mõelnud.

• Ajalooteadus hakkab ikka enam ära pöörduma "kangelaste" ja suurte meeste tegude ja tahtmiste kirjeldamisest, hakkab ikka enam käsitama tervete rahvakihtide ja rühmade hingeolulist, poliitilist, majanduslist arenemist, ja ikka sügavamalt põhjusi otsima ajalookäigu suurte probleemide tekkimise ja lahenemise kohta. Ka kõige imponeerivam isikukuju — ja olgu ta Napoleon — saab võimalikuks ja teguvõimsaks alles selle läbi, kuidas ta suudab ehk tahab suhtuda oludega, "ajavaimuga". Üksiku inimese tähendus ja tähtsus kuivab kokku pisitillukeseks niisuguse vaatlemisviisi valgusel. Aga sellepärast ei kaota ta veel oma huvitavust. Hulkade hingeelu kõrval jääb isiku hingeelu alati veetlevaks vaatlemisaineks. Iseäranis, kui isikut tema vaimulaadi ja päritoleku poolest võib pidada suurema rühma vaimliseks esindajaks, tüübiks. (lk 76)
• Iseäralik, kui õudne on Balti ajalugu. Oma igaveste tülide ja intriigidega pole ta mitte sugugi meeltkosutavam kui meie orjarahva rammestus-uni. (lk 76)
  • Helmi Neggo, "Johann Reinhold Patkul". Tallinn: Varrak 1920, cit. via Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa, 2013

• Ajalooline uurimine kui eriomane nähtus sündis mitte niivõrd vajadusest tuvastada teatud sündmuste toimumist, vaid soovist määratleda, mida need sündmused võiksid tähendada konkreetsele inimrühmale, ühiskonnale või kultuuri arusaamale hetke-eesmärkidest ja tulevikukavadest.
  • Hayden White, tlk Marek Tamm, cit. via: Ott Raun, "Toimetuselt", Tuna, nr 3, 2005, lk 1

• Ajaloo uurimise objektiivsusest rääkides ei tohi unustada, et kaasaja ajaloo poliitilised alused ja põhijooned on suuresti 1945.–1946. aastal Nürnbergis Teise maailmasõja võitjate poolt paika pandud. Mitte kõik ei taha mahtuda sinna narratiivi. Nii ei ole ka ilma konteksti mõistmiseta võimalik saada erapooletut, objektiivset käsitlust Baltimaade ajaloost.
  • Ott Raun, "Toimetuselt", Tuna, nr 3, 2005, lk 1

• Ajaloo uurimine ja ajaloo kirjutamine pole kaugeltki samased. Ajaloo kirjutamine on see, mis teeb ajalugu, see tähendab, ehitab üles minevikupildi ja muudab selle aktuaalseks, koostab narratiivi, jutustuse, milleta ajaloofaktide esitamine pole võimalik. Aga ajaloo kirjutamine, ajaloo uurimine ja ajaloo õpetamine on lahutamatud, kolmainus. Ajaloo uurimine peab olema kirjutamise ja õpetamise alus. (lk 4)
• Ka neis piires, mida üldkehtivad loogikareeglid ja kasutatud allikmaterjalid seavad, on objektiivsel ajaloolasel palju mänguruumi. Allikad ei ehita iseenesest, omal jõul üles ajaloolist teadmist. Ajalooteadmine ei sünni ilma uurija konstitueeriva panuseta. See panus algab valikuga probleemide püstitamisel, kui määratakse kindlaks, mis üldse võiks olla teadmisväärne (ja jutustamisväärne). See tähendab väärtussüsteemi loomist. Uurija loob selge, teadlikult ja struktuurselt ülesehitatud teadmise. Selle teadmise loomise valikuprintsiibid ja korrastuspõhimõtted oleksidki väärtussüsteem. Meetodid ning uurimistehnikad on vahendid ja teed küsimustele vastamiseks. Aga enne kui üldse saab vastama hakata, tuleb püstitada küsimus. Ja küsimused, nende olulisus ja järjestus on määratud väärtussüsteemist. (lk 4)
• Ajalooline fakt on ajaloouurija loodud rekonstruktsioon, mitte paljas ajaloosündmus, ajaloolise tegelikkuse osa. [---] Ajaloolane on ajaloolise fakti looja ning tema narratiivis leiduv ajalooline tegelikkus koosneb ajaloolistest faktidest. Fakt ei ole seega asjaolude puhtakujuline peegeldus, vaid allika teabe ja allikavälise teabe põhjal loodud ajaloolise tegelikkuse rekonstruktsioon. (lk 4)
• Paratamatu on kõigi allikakogumite arvestamine ja kaasahaaramine, jätmata midagi sihilikult kõrvale, selleks et uurimistulemusi kõrvale kallutada või midagi maha vaikida. Lähiajaloo uurimisel ei tähenda see küll allikakriitilise pluralismipõhimõtte rakendamist, s. t. et kui on allikates palju kokkulangevaid tunnistusi, siis nende tõestusväärtus kasvab. Terroriühiskonna kohtu- või uurimistoimikus võib olla mitukümmend kokkulangevat tunnistust, need ei tõenda veel midagi. (lk 7)
• Me ei pea kartma oma ajalugu, sealhulgas oma lähiajalugu. Me ei pea püüdma iga hinna eest järgida Euroopas ja maailmas üldlevinud lähiajalookontseptsioone, vältides kramplikult lähenemisnurki oma rahvuslikest huvidest lähtuvalt. Need lähenemisnurgad ei vähenda teaduslikkust ega objektiivsust. Nõutavat objektiivsust ei saavutata oma rahvuslike huvide ja lähtekohtade mahasalgamisega, vaid objektiivse, seinast seina ulatuva allikate valikuga ning ajaloolise uurimistöö põhimõtete ja metoodiliste võtete ning loogikareeglite järjekindla rakendamisega. (lk 9)
  • Enn Tarvel, "Kas ajalugu saab kirjutada objektiivselt?", Tuna, nr 3, 2005, lk 4–9

• Mina pole ajalugu kunagi teaduseks pidanud. Peab püüdlema maksimaalset objektiivsust nende meetodite ja võimalustega, mis on ajaloolase käsutuses. Subjektiivsus ja objektiivsus tuleb omavahel kokku viia. Objektiivsus tuleb garanteerida kõige rangema metodoloogilise lähenemisega. Esiteks allikakriitika, millesse pole ka ajaloolaste ringkonnas kunagi kahjuks ülemäära tõsiselt suhtutud. Subjektiivsus on aga paratamatu ja vältimatu, seda ei õnnestu inimesel niikuinii ületada või objektiivsuseks maskeerida – seda tuleb varjamise asemel pigem eksplitseerida. Eks me kõik oleme omal moel piiratud. Aga lõpuks on ajaloo näol tegu üksnes jutustusega, mille iseseisev kasutamisväärtus on piiratud. Ent kuna tal on siiski rahvast mõjutav ja arendav funktsioon, peab ta olema tõsiseltvõetav ja kasutatav, aga mitte propagandistlik.
  • Enn Tarvel, intervjuu: Alvar Loog, "Ei maksa arvata, et vanus kedagi targaks teeb" Postimees, 1. august 2017

• Ajaloo ja mälu antagonism ei ole üldse universaalne, vaid sellel endalgi on oma ajalugu. Ajalugu ja mälu lahknesid teineteisest ning avastasid teisest enda vastandi alles siis, kui 19. sajandil tekkis ajalooteadus kui professionaalne diskursus. Kõikide ajalookirjutuse varaste vormide puhul kehtib see, et nad pidasid ennast mälestuse vormiks, mälestuste säilitajaks. Seetõttu lähevad vanal ajal mõisted "ajalugu" ja "mälu" teineteiseks üle. Alates antiikajast kuni uusajani rõhutati ajalookirjutuse keskse funktsioonina pidevalt mälufunktsiooni. Historiograafia ülesandeks oli legitimeerida dünastia, institutsiooni või riigi "päritolu" ja mälu ning dokumenteerida selle kestvust, tõendada auväärset minevikku. Ajalookirjutuse esmane funktsioon oli see, mida nimetatakse uue terminiga "ajaloo-" või "minevikupoliitikaks": oluline oli luua mälu, mis "autoriteedi teenijannana" oli poliitilise kogukonna vundamendiks ja kaasaja valitsejate võimuhuvide toeks. (lk 54-55)
  • Aleida Assmann, "Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika", tlk Mari Tarvas, 2021

• Kas eesti rahvuslik ajalooteadus on lihtsalt eestlase kirjutatud ajalooteadus? Või peaks rahvuslik ajalooteadus kuidagi nimme ajama eesti rahvuslikku asja? Ega me muidugi ei tea õieti, mis see rahvuslik asi on, alates tõigast, et "rahvuslikuks" tõlgitakse eesti keelde väga sageli ingliskeelset sõna national, mis tähendab ju mõnikord hoopis "riiklikku". Kui riik finantseerib ajaloolaste tegevust, siis kas tal on õigus või põhjus ette kirjutada, missuguseid eesmärke (võib-olla ka teadusväliseid) ajaloo uurimine ja ajaloost kirjutamine peab täitma? Kuidas üldse avalduvad ajalookirjutuses rahvuslikud huvid? Kas Eesti ajalookirjutuse teaduslikkuse või rahvuslikkuse määr sõltub sellest, kas autor on näiteks eestlane, venelane, sakslane või inglane, kas ta elab Eestis või välismaal?

Pool aastakümmet tagasi, kui Eesti ajaloo üldkäsitluse keskaja-köitest (Eesti ajalugu 2012) sai autorite jaoks ootamatult avaliku väitluse objekt, kõlasid need küsimused korduvalt. Ajakirjandus, oma ärihuvis vaidlusi õhutades, muidugi lihtsustas küsimuseasetusi. Kogu see lugu näitas, et erialainimeste arusaamad teadustöö sihtidest võivad osutuda isegi huvilise ja koolitatud lugejaskonna jaoks raskesti mõistetavaks. Näiteks ilmnes, et suure osa meie lugeva publiku meelest jaguneb ajalugu õigeks ja omaks ning võõraks ja (võimalik, et) valeks.

Elukutselise ajaloolase seisukohast on niisugust jaotust raske omaks võtta. Pigem tahaks ajalooteaduse jagada professionaalseks ja ebapädevaks.

• Anti Selart, "Eestlaste oma ajalooteadus", Keel ja Kirjandus, nr 1-2, 2018, lk 41

• [Jean (John), lugulaulu "Histoire de Guillaume le Maréchal" autor:] "[---] Ajalugu on tõde, ja seda kirjutades ei tohi teadlikult valetada."
  • Rmt: Georges Duby, "Guillaume le Maréchal ehk Maailma parim rüütel", tlk Lore Listra, Tallinn: Varrak, 1997, lk 36